29/12/2021

Ühe Priidu mälestuseks

Äsja lahkus meie hulgast operaator Priit Vehm. Tahan rääkida tema mälestuseks ühe loo.

90ndatel ja nullindatel tegutses Vergi külas Lääne-Virumaal legendaarne rannabaar nimega Lamba-Ada, rahvasuus Lambaada. Kuna meie pere suvekodu asub seal lähedal, sai sealt suviti isegi läbi astutud.

Üks neist kordadest oli 2001 suvel, kui olin 14. Vanemad sugulased võtsid mind kõrtsi kaasa, aga aurasid ise üsna varsti mingi seltskonnaga ära ja mina jäin üksi tantsusaali laua taha istuma. Mingil hetkel tekkis mulle lauanaabriks Priit. Hakkasime juttu rääkima. Üsna kiiresti selgus, et meil on ühised huvid. Sellest kujunes üks tore õhtu. Vestlesime pikalt kirjandusest, ajaloost ja elust enesest. Priit naeris õige mitu korda südamest, ise imestades, kuidas ma ikka nii noor saan olla. Ju tundusin kui väike vanainimene. Jutustamise kõrvale tegime Pihlapi ja Nuude igihaljaste lööklaulude järgi paar tantsu ka. Priit oli siis 29.

Õhtu muudkui edenes ja sugulased polnud ikka veel kõrtsi näole andnud. Mis teha, tuli üksinda ette võtta neljakilomeetrine jalgsimatk suvekoju. Priit pakkus lahkelt, et viskab mu autoga ära. Seda ta tegigi. Tänas soojalt toreda õhtu eest ja läinud ta oligi. Vist jättis ka visiitkaardi, enam ei mäleta.

Miks ma sellest räägin? Arvestades meie ühiskonnas levinud suhtumisi ja hoiakuid, on ilmne, et nii mõnigi teine mees oleks samas olukorras mind käsitlenud kui süllelangenud õnne ja nii-öelda käe põlvele libistanud. Legaalne värk ju. Alles järgmisel aastal tõstetakse meil seksuaalse enesemääramise eapiir 14lt 16le.

Ning jah, ka mulle jättis sitamaitse suhu, et laste ombudsman käis Peeter Helme raamatuesitlusel klaase kõlistamas. Tahtsin selle uudise valguses kirjutada ühest mehest, kes ei olnud Peeter Helme. Kes käitus nii, nagu üks tõeline mees sellises olukorras käituma peakski.

Aitäh Sulle, Priit. Alati, kui Sinu nime mõne saate või filmi lõputiitrites nägin, tuli hea tunne sisse. Kerget lendu pilvede taha!


https://leht.postimees.ee/7418412/suri-mees-kes-ujus-ule-soome-lahe-operaator-priit-vehm?msclkid=2364a2b1d04b11eca97288d1b00e28e5

17/10/2021

Kohtumine ürgnaiseliku elujõuga

Pisut muudetud kujul ilmunud ajakirjas Eesti Naine (nr 5/2022).


Käisin hiljuti kinos vaatamas dokumentaalfilmi Ivanna elu”, mis oli ka tänavuste hõimupäevade avafilm. See räägib 26-aastasest neenetsi naisest, kes elab tundras koos oma viie lapse ja põhjapõtradega. Kes pole näinud – minge kinno, kui veel jõuate, või vaadake Apollo TVst. See on väga raju film, mis puudutab mitmel tasandil ja sügavalt.


Kristel Aus holistilise regressiooni terapeut blogi Ivanna elu

Kaader filmist "Ivanna elu"

Ivanna elab lõikavkülmas tundras keskmise eestlase jaoks väga karmides tingimustes. Oma viit last ja põhjapõtru kasvatab ta üksinda. Laste isa on kolinud perest eemale suuremasse asulasse, et leida teenistust naftatöölisena, aga selle asemel veedab oma päevi hoopis viinapudeli seltsis. Ekspluateeriv ja hoolimatu inimtegevus on muutnud tundra keskkonda ja kliimat, mistõttu enamik Ivanna põtru sureb. Naine on sunnitud jätma traditsioonilise eluviisi ja kolima linna, et peret ära elatada.

Põlisrahvaste saatus muutuvas maailmas, ökoloogiline katastroof, emaduse vaevad ja rõõmud, suhe vägivaldse joodikuga ... Need on vaid mõned paljudest teemadest, mis siin mõtteainet pakuvad. Eelkõige  vähemasti minu jaoks  räägib see film aga ürgnaiselikust elujõust, mis pressib end võilille kombel läbi kõige karmimatest takistustest. Igal juhul on see minu viimaste aegade parimaid kinoelamusi.

Kinosaalist väljunud, asetasin koti piletikassade kõrvale toolile ja hakkasin üleriideid selga sättima. Korraga kuulsin enda ligidal väga vana naise värelevat häält: Tere! Siin algab kell viis hõimupäevade dokumentaalfilm, eks?” Naine oli pöördunud piletikontrolöri poole, sest kassad olid suletud. Silma järgi nägi ta välja umbes 90-aastane. Ta oli väga väike, kühmus ja nõjatus kahele kepile.

„Ei, proua, hõimupäevade filme meil enam ei näidata, vastas piletikontrolör, hilises keskeas hallipäine mees. „Eilsega said need seansid läbi. Te ajate midagi segamini.”

„Ei-ei, ma just tulen hõimupäevade ürituselt. Seal öeldi, et siin kinos on kell viis dokumentaalfilm. Tasuta.”

Mees vastas aeglaselt ja üksikuid sõnu rõhutades, justkui räägiks ta väikese lapsega: Te saite millestki valesti aru, proua. Hõimupäevad veel toimuvad jah, aga tasuta filme enam ei näidata.”

„Aga seal ju öeldi selge sõnaga, et täna kell viis ja siin kinos. Kuidas siis nii?” Eideke näis olevat ülimalt nördinud ja vajus veel rohkem maadligi, kui ta juba oli.

Kella viieni oli aega veel tund. Heitsin huvi pärast pilgu ekraanile lae all, kus olid kuvatud algavad seansid. Tõepoolest, kella viiese filmi järel oli märge „Hõimupäevad 2021. Astusin ligi ja ütlesin piletimehele: Vaadake, tablool on kirjas, et kell viis algab hõimupäevade film.”

Vana naise nägu lõi lootusrikkalt särama. Ah et siis ikka on jah? On, eks ole?” Ta jäi mulle oma helehallide silmadega otsa vaatama, justkui oodates, et mina võtan nüüd tema murega tegelemise üle.

Mees puuris vidukil silmil tablood. Oot-oot, on tõesti. Olen siis vist hoopis ise millestki valesti aru saanud. Kohe küsime järele.”

Üheskoos suundusid nad kohviku kassasse, kus müüdi pileteid. Seal selgus, et filmi tõepoolest näidatakse ja tasuta pealekauba. Läksin vaikselt oma teed.

See oli väike asi, aga hea tunne jäi sisse veel tükiks ajaks. 

***

Tajusin selgelt, et neis kahes naises − filmi peategelases Ivannas ja end hõimupäevadele kohale vinnanud vanatädis − on midagi ühist. Seesama takistusi trotsiv ürgne elujõud, mis mulle ekraanilt vastu hoovas, seisis mõni minut hiljem kino kassas. Nõnda sulandusid filmielamus ja sellele järgnenud eluline olukord minu jaoks justkui üheks võimsaks naiseliku väe manifestatsiooniks, mis oli sügavalt maagilis-realistlik kogemus ja puudutas põhjani. Tundsin kogu naha ja karvadega, et olen õigel ajal õiges kohas.

Ehk tundis sama ka vana naine. Kui ma vaid oskaks kokku lugeda kordi, mil võõrad inimesed mind ennast sarnastes olukordades aidanud on ...

Loodan südamest, et aastal 2077, kui ma ise 90 peaksin saama, hõimupäevad veel toimuvad. Kui siis veel elus olen, tahaks neist osa võtta – juhul kui ma muidugi sama elujõuline olen kui see naine. Ja Ivanna.

Eks aeg näitab.



30/09/2021

Usaldusest

Hiljuti netiavarustes surfates jäi mulle silma Tom Valsbergi raamat „Kuidas rännata ilma hirmuta. Ma pole seda lugenud, küll aga on mulle vahel ette sattunud Tomi artiklid ja Facebooki postitused. Need on mulle väga meeldinud, Tom tundub olevat põnev inimene. Niisiis julgen arvata, et küllap on seegi raamat üks väärt lugemine. Juba pealkiri üksi tekitab kuhjaga mõtteid ja äratundmisrõõmu.


Kristel Aus holistilise regressiooni terapeut blogi

Foto: Asso Myron (unsplash.com)

Viimasel ajal olen sageli mõtisklenud usalduse teemal. Osa inimesi on kõigi ja kõige suhtes väga umbusklikud. Võõraid ei tasu usaldada, arvavad nad. Enamik inimesi on omakasu peal väljas ja alati on oht, et sul tõmmatakse nahk üle kõrvade. Uusi ettevõtmisi kaaludes on neil kohe varrukast võtta miljon stsenaariumi, mis võib minna halvasti. Turvalisem on käia tuttavaid radu, seda nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Mõningatel teistel jällegi on usaldus valla ja süda heale lahti. Nad kuulavad oma sisehäält ja julgevad ette võtta asju, mille ülejäänud valju häälega maha laidavad. Samuti julgevad nad minna omal käel reisile, kõhus kindel tunne, et kõik läheb hästi. Kui peaksin hätta jääma ja abi vaja läheb, küllap leidub aitajaid, usuvad nad. Võõraste inimestega suhtlevad nad julgelt ja avatult.

Targad psühholoogid räägivad, et sellist alustalalist usaldust ja lootusrikast eluvaadet on lihtsam alal hoida neil, kes on varases lapsepõlves saanud vanematelt piisavalt lähedust ja armastust. Kõlab loogiliselt ja küllap on see ka tõsi. Seda enam väärivad minu meelest imetlust inimesed, kes lapsena vajalikku hoolt teps mitte saanud ei ole, aga sellest hoolimata usaldavad elu ja sisendavad seda usaldust teistelegi.

Tomi raamatu pealkiri pani mind mõtlema omaenda reisidele. Olen elus palju rännanud ja olnud korduvalt olukorras, kus peale võõraste heasoovlikkuse millelegi loota ei olegi. Olen vajanud abi, ja nagu välk selgest taevast on siis minu kõrvale ilmunud võhivõõras inimene, kes on seda pakkunud. Abi vastuvõtmise eelduseks on aga olnud … usaldus. Oma reisidel pole ma peljanud kõhutunde pealt võhivõõraid usaldada. Tunne, kas seda tasub teha või ei, tekib mul tavaliselt kiiresti. Mul on ka muidu tugev intuitsioon, mida ma ei pelga kasutada ja vajadusel kiireid või teiste jaoks arusaamatuid otsuseid teha, aga reisil – võõras kohas ja haavatavas olukorras – muutuvad meeled veel kordi ergumaks. Reisid on mulle pakkunud senise elu parimaid usalduse õppetunde.

Sellega ei taha ma öelda, et terve mõistus tuleb täielikult asumisele saata ning leekida ilma peal ringi nagu peata kana, kõiki ja kõike valimatult usaldades. Ei, ma ei arva, et kõik inimesed on heasoovlikud. Küll aga arvan ma, et suur osa inimestest seda on – kui mitte kogu aeg ja kõigiga, siis ehk siin ja praegu minuga, juhul kui ma ka ise teisesse hästi suhtun. Kui minu intuitsioon ütleb, et inimene minu kõrval on usaldusväärne, siis ma teda ka usaldan. Isegi kui ta on võõras ja ma tegelikult ei tea temast mitte midagi. Isegi kui tema väljanägemine justkui laseks arvata vastupidist. Nii olen reisidel talitanud korduvalt ja korduvalt, ja kohe meenubki kaks lugu ülikooliaegsetelt rännakutelt.


Kristel Aus holistilise regressiooni terapeut blogi

Mallorca saar, kus ülikooli akadeemilise puhkuse ajal pool aastat elasin ja töötasin. Foto: Frederic Roig Gil

Esimene lugu juhtus kaugel bakaajal, kui olin võtnud ülikoolist akadeemilise puhkuse ja sõitnud suvehooajaks Mallorcale tööle. Töökoht asus kodunt viie kilomeetri kaugusel ja kohale tuli end vedada hommikul kella seitsmeks. Õige pea sai selgeks, et liinibussile ses suhtes loota ei maksa. Buss tavatses jõuda peatusesse üsna suvalisel kellaajal, sõiduplaan oli üleval rohkem moe pärast. Kui buss juhtus olema puupüsti täis, võis see peatusest üldse mööda kihutada. Selge – mul oli vaja jalgratast, ja kiiresti. Kolleegid soovitasid minna luurele spordipoodi. Väidetavat parima valikuga spordikaupade keskus asus linnast väljas põldude vahel, bussipeatusest mitu head kilomeetrit vantsida. Kõndisin vapralt selle maa maha, et saada teada: kõige odavam ratas maksab poole minu kuupalgast. Seda raha mul välja käia ei olnud. Niisiis, vaja oli kasutatud jalgratast. See oli veel aeg, kui polnud kõikvõimsaid Facebooki gruppe ja niisugune info liikus rohkem suust suhu.

Rühkisin lauspäikeses mööda põlluserva tagasi bussipeatusesse, autod kiirteel mööda tuhisemas ja pea otsas huugamas, keda oma vähestest kohalikest tuttavatest nüüd siis hakata läbi helistama, ega neil juhuslikult mõni ülearune ratas keldris tolmu ei kogu. Mõte eitavatest vastustest tekitas rusutist: ratast oli tõesti hädasti ja väga kiiresti vaja. Järsku märkasin, et minust mõni meeter tagapool kõnnib kaunis, indiaanipäraste näojoontega 30ndates naine. Tekkis tugev sisetunne: tee selle naisega juttu. Selgus, et tema nimi on Marga – jah, mul on see nimi peale kõiki neid aastaid selgesti meeles – ja ta on immigrant Boliiviast. Rääkisin talle oma mure ära. „Vaat kui tore, ütles naine naeratades, „minu kodumaja kõrval on teise ringi asjade pood. Neil on ka rattad müügil. Kindlasti leiad sealt sobiva. Tule minuga kaasa, ma viin sind sinna. Sõitsimegi koos Margaga kesklinna, ta näitas mulle poe kätte ja jätsime tänavanurgal hüvasti. Viie minuti pärast oli mul olemas korralik jalgratas, mis teenis mind truult kogu Mallorca-aja.

Teine lugu juhtus Mehhikos, kui sõitsin sinna vahetusüliõpilaseks. Kõigepealt maandusin mereäärses kuurortlinnas Cancúnis, kus pidin veetma ühe öö, et järgmisel päeval teise lennukiga Monterreysse edasi lennata. Koha peal aga selgus üks tüütu pisiasi, mille peale ma polnud reisiettevalmistusi tehes taibanud tulla: Mehhikos on teistsugused pistikud ja pistikupesad kui Euroopas. Kodused ootasid kõnet turvalise kohalejõudmise kohta, ent telefon oli juba lennu ajal tühjaks saanud. Kiiresti oli vaja uut laadijat või spetsiaalset adapterit, mis Euroopa pistiku otsa käib. Uurisin hosteli töötajalt, kust võiks niisuguseid asjandusi saada. Too juhatas mind lähedalasuvasse telefonipoekesse. Poes aga selgus, et minu telefoni jaoks sobivaid tarvikuid neil pole ja teised kauplused, kus otsitavaid asju võib-olla müüakse, asuvad kaugel.

Olin üksinda võõras linnas, teisel pool maakera, ilma telefoni ja internetita – tol ajal oli vähestel telefonis internet ja wifigi polnud mingi enesestmõistetav asi –, näpu vahel vaid linnakaart. Otsustasin võtta aja maha ja rahulikult kaaluda, mida edasi teha. Märkasin tee ääres odava moega tänavakohvikut. Võtsin pleekinud päikesevarju all kriibitud plasttoolil koha sisse ja tellisin ühe kokakoola. Minu kõrvallauas istus kulunud T-särgis vanem mees, rüüpas purgiõlut ning vaatas uneleval pilgul kaugusse. Mehe krussis juuksed olid kergelt hallikad ja tema nägu katsid sügavad kurrud. Mees märkas, et jälgin teda, ja naeratas mulle. Ülemises hambareas paljastus paar tühimikku. Tajusin selgesti, et see inimene on usaldusväärne. Sain teada, et tema nimi on Jorge ja ta on pärit Kuubalt. Rääkisin Jorgele oma laadijamure ära. Minu uus tuttav kinnitas telefonipoe müüja sõnu: pood, kust vajaminevat kaupa võib-olla saab, asub kaugel. „Lähme, ma viin su sinna kohale. Mul pole praegu nagunii midagi paremat teha. 


Kristel Aus holistiline regressiooniteraapia blogi

Linna vahel jalga puhkamas. Foto: César Fernández

Suundusimegi siis linnast välja viiva magistraali äärde, kus liiklus kihas nagu lai sumisev jõgi, päevinäinud bussiloksud tunglemas läbisegi autode ja veokitega. Järsku hakkas Jorge meeleheitlikult kätega vehkima ja pidas niiviisi – suvalises kohas keset liiklust – kinni ühe hirmsasti tossutava ja põriseva liinibussi. (Bussi ei nimetanud ta mitte camión või autobús, nagu Mehhikos kombeks, vaid kuubapäraselt guagua. Alati kui ma kuskil, näiteks mõnes filmis, seda sõna kuulen, tuleb mulle meelde Jorge.) Ronisime kibekiiresti bussi peale ja loksusime tükk aega kuhugi linnaserva. Sealt, ühest kaubanduskeskusest, saingi kätte vajamineva adapteri.

Järgmisel hommikul ootas Jorge mind hosteli ukse ees, et aidata mul kohvrid bussijaama vedada. Enne hüvastijättu küsisin, kas ehk tahab ta anda mulle oma telefoninumbri, et saaksin helistada, kui peaksin uuesti Cancúni sattuma. Jorge vastas, et mobiiltelefoni tal hetkel ei ole, aga võin siiski proovida temaga ühendust saada Kuubal elava onu kaudu. Et kui tal siis juhuslikult peaks mobiil olema, saab onu selle numbri öelda. Jorge kritseldas paberilehele onu nime ja koduse telefoni. (See paberilipik, kuhu on kirjutatud „tío Jose” ja tema Kuuba lauatelefoni pikk number, on mul siiamaani sahtlipõhjas alles.) Kui lõpuks küsisin, kus Jorge siin Cancúnis elab, lõi ta silmad maha ja vastas, et magab siinsamas bussijaamas. Jorge oli kodutu.    

Kainelt mõtlev inimene ütleks selle jutu peale, et on puhas hullumeelsus kusagil võõras Mehhiko linnas minna kaasa mingi suvalise kaltsakaga. Halvemal juhul vägistab ta su kuskil nurga taga ära, paremal juhul röövib rahast paljaks. Et selliseid asju juhtub maailmas kogu aeg, eriti nn Kolmanda Maailma riikides ja sinisilmsete lääne turistineiudega. Minu heade kogemuste kohta ütleks ta, et ju mul lihtsalt vedas, aga muidu olen ikka heauskne naiivitar küll. Inimestel on õigus arvata ja uskuda, mida nad soovivad. Kui ma oleksin nende heatahtlike tarkade nõuandeid kuulda võtnud, oleks mul enamik maagilisi ja avardavaid hetki jäänud elus kogemata. Samuti oleks jäänud sõlmimata mõni elukestev sõprus. 

Eks siin ole küsimus ka selles, kas tajuda ennast muust maailmast eraldiseisvana või osana tervikust, kus kõik on elav, hingestatud ja üksteisega seotud. Minu jaoks on kõik olev nagu üks suur seeneniidistik või ämblikuvõrk, kus nähtamatud niidid on ehk tugevamadki kui nähtavad. Kui võtta hetk ja seda kogeda, võib juhtuda, et ei tunnegi end enam üksiku ja abituna, ehkki see pealtnäha võib nii näida. Mina usun, et võrk kannab.


Kristel Aus holistilise regressiooni terapeut blogi

Foto: Teemu Tretjakov (dreamstime.com)







26/08/2021

Lapse küsimus

Ilusal päikesepaistelisel suvepäeval jalutasin oma viieaastase tütrega küla vahel. Ühe värava ette oli pargitud uhke kabriolett. Küllap mingid noored kutid, käis mõte peast läbi. Õige pea pidin aga tõdema, et stereotüüpne mõtlemine mängis mulle seekord ninanipsu: heki tagant ilmusid välja hoopis kaks hallipäist vanahärrat ja istusid autosse. Majaperemees jäi masina kõrvale seisma ja külalistega juttu puhuma.


Kristel Aus holistilise regressiooni terapeut blogi

Foto: Josep Curto (dreamstime.com)

„Miks sellel autol katust pole?” küsis minu laps meestelt kindlal ja nõudlikul toonil, julge ja uudishimulik nagu ta mul on.

Mehed ei osanud sellist südikat arupärimist nähtavasti oodata ja kõik kolm pahvatasid valju häälega naerma. Üks neist pomises midagi semudele – ilmselt mingi killu, sest seltskond rõkkas taas naerda. Siis võttis auto paigalt ja kihutas minema, ilma et ükski meestest oleks vaevunud lapsele selgitama, miks see imeloom siis ikkagi ilma katuseta on. Laps jäi pettunud ilmel autole järele vaatama. Püüdsin siis ise selgitada, mis värk selle olematu katusega on.

See pealtnäha lõbus ja süütu vahejuhtum pani mind aga sügavamalt järele mõtlema. Täiskasvanutena saame ju aru, mis meestele nalja tegi, ja küllap ei mõelnud nad midagi halba. Ent millise sõnumi võis nende reaktsioon anda lapsele? Sinu küsimus on naeruväärne ja me ei vaevu sellele vastama. Oled rumal plika ega vääri meie selgitusi,” on üks võimalik tõlgendus.

Just nii, väikestes igapäevastes vestlustes ja vahejuhtumites – tilk tilga haaval – kujuneb välja kasvava inimese minapilt. Kui naeruvääristamise ja pisendamise piisakesi muudkui koguneb, võib neist pikapeale kerkida madala enesehinnangu ja väärtusetusetunde mädasoo, kust end juukseidpidi välja tõmmata on väga raske. Vahetevahel piisab ka ühestainsast mõtlematult pillatud märkusest, et väikese inimese enesekindlus pihuks ja põrmuks lüüa.

Meediast ja elust enesest on mul jäänud mulje, et paljude Eesti naiste enesehinnangu ja -usu ning tegeliku võimekuse vahel laiutavad pirakad käärid. Loomulikult mitte alati ja iga kord, aga siiski veel liiga tihti on nii, et isegi kui ollakse omal alal tunnustatud spetsialist, ei söandata kandideerida vastutusrikastele töökohtadele, küsida rohkem palka ega võtta avalikult sõna – sest ennast ei peeta piisavaks. Ah mis nüüd mina,” mõtlevad need naised. Ehk tõstab neis sel hetkel pead väike tüdruk, kelle üle kamp külaonusid kord valjuhäälselt naeris?

Missugune siis võiks olla see sõnum, mida mina täiskasvanuna soovin lapsele edasi anda? „Ma austan sind kui isiksust ja toetan sinu kasvamise teekonda. Mul on hea meel, et sa tunned maailma vastu huvi ja püüad sellest aru saada. Mitte ükski sinu küsimus ei ole minu silmis naeruväärne ega tühine. Ma olen olemas, kuulan sind ning võtan aja, et sinu küsimustele vastata – nii hästi või halvasti kui ma oskan. Oled minu jaoks väärtuslik ja oluline. Loomulikult see alati ei õnnestu, kuid niisugust soovi meeles hoides on vähemasti võimalik oma suhtlemisviisi märgata ja järgmine kord paremini püüda.

Minu südamesoov on, et tütrest kasvaks selge silmavaatega ja julge naine, kes söandab avaldada arvamust ning esitada küsimusi, ka ebamugavaid. Seepärast püüan tema enda küsimustele alati vastata, ükskõik kui naljakad need mulle ka ei tunduks.


Kristel Aus holistiline terapeut blogi

Mina aastal 1989







12/07/2021

Une pühadusest

Kes mind paremini tunneb, ootaks niisuguse pealkirja all ilmselt juttu unenägudest ja nende tõlgendamisest. Aga ei, seekord räägin hoopis unerežiimist.

Hiljuti vestlesin telefonis vana sõbraga. Sõber kurtis, et juba pikemat aega on meeleolu vilets ja energiatase madal. Arutlesime, mis võiks olla põhjus ja mida ta saaks olukorra parandamiseks ette võtta. Küsisin temalt, mis kell ta õhtul magama läheb ja mitu tundi und kokku tuleb. Esiotsa oli sõber minu küsimuse peale üllatunud. Siis tunnistas ta, et unega on tõesti kehvasti, ja lõpuks oli siiralt tänulik, et teema jutuks võtsin.


Kristel Aus holistilise regressiooni terapeut blogi

Foto: Paul Johnston (unsplash.com)

Halva ja/või kasina une laastavast mõjust füüsilisele ja vaimsele tervisele on kirjutatud palju. Uuringud näitavad, et unehäiretega on kimpus ligi kolmandik elanikkonnast.[1] Mina ei taha seekord rääkida niivõrd nendest, kes püüavad hoida unerežiimi tervisliku, aga mingil põhjusel on uni kehv ja ei puhata välja. Tahan rääkida sellest, kui päeva pikendatakse uneaja arvelt. Minu tutvuskonnas on see tavaline ja küllap ka ühiskonnas, sest … teha on palju, tahaks kõike jõuda ja üldse on kogu aeg kiire. Kui mõtlen iseenda peale, siis just see on olnud minu viimaste aastate suurim elujõu röövel ja hädade allikas.

Olen loomult öökulli tüüpi inimene. See tähendab, et hommikul ja päeval eelistan olla pigem omaette, tiksuda vaikselt omas rütmis. Aktiivne aeg algab päeva teises pooles ja kestab hiliste õhtutundideni. Siis tahan suhelda inimestega, minna välja ja uudistada, mis maailmas toimub. Ka vaimseks tööks on mul tihti just õhtu kõige mõnusam aeg, mil mõte on ergas ja vaim virge. Kui satun õigesse voogu, võin huvitavat teemat uurida ja kirjutada poole ööni, ilma et ma põrmugi väsiks.

Ülikooli ajal püüdsin oma päevakava öise eluviisi järgi sättida. Varahommikusi loenguid tavatsesin vältida ja kui see ei õnnestunud, jätsin loengu järele augu, et oleks võimalik minna koju ja uni täis magada. (Kõrvalepõige rubriigist „Naljakad lood Tartu-ajast: üks neist varahommikustest loengutest oli „Rahvahuumor, folkloristika õppekava aine, mida andis muhe seto papi Paul Hagu. Mina seda ainet ei võtnud, küll aga minu kaks kursavenda, parimad sõbrad ja kõvad möllu- ja napsumehed. Kuna loeng algas vara, mindi sinna enamasti otse kõrtsist. Poisid rääkisid, et see oli täiesti sürreaalne kogemus. Magamata ja vindise peaga tundusid loengu naljad ja viis, kuidas õppejõud neid edasi andis, nii üle võlli naljakad, et väga kaua seal pingis istuda ei saanud ja tuli kolida ukse taha: poiste homeeriline naer hakkas teisi segama.) Õhtul-öösel elasin seltsielu või lugesin ja kirjutasin. Kodutööde puhul oli tavaline, et „saada nuppu vajutasin alles kella viie ajal hommikul.


Kristel Aus holistilise regressiooni terapeut blogi

Foto: Hans Isaacson (unsplash.com)

Edaspidi, töises elus, õnnestus ülemustelt välja kaubelda luba nihutada oma tööpäev tunni võrra hilisemaks. Kuna tööasjad said õigeks ajaks tehtud, olid hundid söönud ja lambad terved.

Kui lõin pere, sai õige pea selgeks, et emadus – vähemasti väikeste lastega – ja boheemlik öökulli elustiil hästi ühte võrrandisse ei mahu. Titena on laste unerežiim nagunii kaootiline, ema väsimus paratamatu ja iga võimalus magada kulla hinnaga, ükskõik on siis öö või päev. Nüüd magavad lapsed juba enam-vähem terve öö ja ärkavad seitsme-kaheksa vahel – sama kindlalt nagu päike tõuseb idast ja kirikus kõlab aamen.

Eks igaüks tea ise, kui mitu tundi und ta vajab ja kuidas see talle mõjub, kui und on jäänud väheks. Minu unevajadus on klassikalised kaheksa tundi ja kui see aeg täis ei tule, on olemine nukker ja jõuetu – seda enam, mida rohkem und puudu jäi. Päev lohiseb siis õhtusse justkui mingis tuimas vines, kus õiget mekki pole mitte millelgi. Pikka meelt ja hobusekannatust, mida väikeste laste tegemiste ja tujudega majandamisel nii hädasti vaja läheb, on sellises seisundis kõvasti raskem alal hoida kui puhanuna. Kokkuvõttes kannatavad kõik: mina ise, pere ja kogu kodune õhkkond.

Seepärast otsustasin, et igal õhtul tuleb minna magama hiljemalt kell üksteist – ükskõik, mida veel tahaks või oleks vaja teha. Loomulikult see alati ei õnnestu, aga ma üritan.

Iga väikeste laste ema teab, kui magus on õhtune „oma aeg pärast laste magamapanekut. Kui päev läbi on pideva kära foonil sahmitud ja kantseldatud, on õhtul uskumatult mõnus võtta see paar vaikset tundi iseendale: vaadata head filmi, kuulata muusikat või lugeda raamatut. Kas või lihtsalt mõelda lõpuni need mõtted, milleks päeval mahti ei jätkunud. Olen ka mina õhtul hilja sellele kiusatusele järele andnud ja järgmisel hommikul kibedasti kahetsenud. Kui kell surub peale, tuleb magusast ajast loobuda ja magama minna. Järgmise päeva ergas olek ja kõrge energiatase on seda väärt.


Kristel Aus holistilise regressiooni terapeut blogi

Foto: Sander Dewerte (unsplash.com)

Vahel juhtub ka nii, et hilisel tunnil tuleb peale inspiratsioon ja tahaks kangesti kirjutada. Sedamööda, kuidas lugu hakkab peas kuju võtma, tõuseb adrenaliin. Sukeldun loo tegevuspaika sisse kogu naha ja karvadega: näen värve, kuulen helisid, tunnen maitseid. Sõnad tekivad, kaovad ja vahetavad kohti, kui aju muudkui ketrab, kuidas üht või teist pilti kõige paremini edasi anda. Mõnikord annan loomepalangule järele ja sõuan tema tuules poole ööni. Siis on järgmine päev kui ränkraske põllukündmine või kõrberännak, mis ei taha ega taha lõppeda.

Aastatega olen aru saanud, et hea lugu – kui ta on end kord juba ilmutanud ja tahab sündida – ei kao kuhugi. Kui ta õhtul hilja mu uksele koputab, panen märksõnad kirja ja teen rahustava hingamisharjutuse, et end unelainele häälestada.

Paljud toimetused on pakilised, oma aeg mõnus ja looming oluline, aga … uni on püha. Võib-olla kunagi pöördun oma öökullirütmi juurde tagasi, kes teab. Ehk pole selleks siis enam vajadust, sest keha on juba senise korraldusega harjunud ja rahul.





15/06/2021

Leinapäeva mõtted

Eile, juuniküüditamise aastapäeval pidas sõbranna oma tütrega maha huvitava vestluse:

Jalutan oma viieaastase tütrega lasteaia poole. Juhin tähelepanu leinalippudele.
Marta: „Kui ma Anniga kakelnud olen ja seda meenutan, siis sa ütled ikka, et pole vaja halbu asju meelde tuletada. Aga miks me siis seda küüditamist mäletama peame?
Paula: „Et sellist asja enam kunagi ei juhtuks. Siit viidi Siberisse tuhandeid inimesi. Perekonnad lahutati, inimesed surid vangilaagrites, paljud ei saanudki enam tagasi koju. See ei ole võrreldav kahe plika tülitsemisega.”
Marta seedib kuuldut ja sõnab: „Emme, aga siis ma olen ju sündinud väga õnnelikul ajal!”*

Lugesin minagi ajalehest küüditatute mälestusi. Tunnen sügavat austust inimeste vastu, kes õõvastavate vintsutuste kiuste ellu jäid. Ei oska ettegi kujutada, mida teevad niisugused läbielamised inimese psüühikaga, eriti kui valu on kogetud lapseeas.

Kui puhkes Teine maailmasõda, anti minu isa kõigest mõnekuusena Nõmme väikelastekodusse. Lapsepõlv läbi sõja-aastate ja Stalini aja näguripäevade möödus Kesk-Eestis, vanasse mõisahoonesse rajatud lastekodus. Ühtegi lähisugulast isa elus tol ajal ei olnud, oma ema otsis ta üles alles 17-aastaselt. Tröösti pakkusid loodus, koduloomad ja hooliv kasvatajatädi Raili.

Kui mina sündisin, oli isa juba kuldses keskeas, igasuguste aegade tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud. Isa oli ellujääja. „Ole, kes sa oled, aga ole inimene, tavatses ta ikka öelda. Isa jaoks tähendas see põhiliselt seda, et ära tõmba omakasu nimel teisel vaipa jalge alt.

Lugedes lugusid küüditamisest, holokaustist ja sõjaõudustest, on silma jäänud, et ka ebainimlikult rasketes tingimustes on alati neid, kes ei kaota pead ning kel jätkub omaenda kannatuste kiuste suurust abistada ja trööstida teisi. Headel aegadel pole eriline kunst inimeseks jääda, aga katsu sa seda siis, kui surm silme ees. On veel omaette tase, kui ellujääjana suudetakse minevikule tagasi vaadata kibestumise ja süüdistusteta.

Oma naha päästjad, käsutäitjad ja pealekaebajad saavad kommentaariumides tuld ja tõrva kaela. Järele mõeldes … kuidas saavad need kommenteerijad olla kindlad, et nad ise samamoodi ei käituks? Eluohtlikus olukorras hakkab tööle ellujäämisinstinkt, igaühel omamoodi. Mitte keegi meist ei tea, kuidas ta käituks, enne kui ei ole niisugusesse olukorda sattunud. Ja annaks jumal, et me ei saaks seda kunagi teada.

Martal on õigus, me elame õnnelikul ajal. Olgem selle üle tänulikud.


*Nimed on muudetud.