Kes mind paremini tunneb, ootaks niisuguse pealkirja all ilmselt juttu unenägudest ja nende tõlgendamisest. Aga ei, seekord räägin hoopis unerežiimist.
Hiljuti vestlesin telefonis vana sõbraga. Sõber kurtis, et juba pikemat aega on meeleolu vilets ja energiatase madal. Arutlesime, mis võiks olla põhjus ja mida ta saaks olukorra parandamiseks ette võtta. Küsisin temalt, mis kell ta õhtul magama läheb ja mitu tundi und kokku tuleb. Esiotsa oli sõber minu küsimuse peale üllatunud. Siis tunnistas ta, et unega on tõesti kehvasti, ja lõpuks oli siiralt tänulik, et teema jutuks võtsin.
 |
Foto: Paul Johnston (unsplash.com) |
Halva ja/või kasina une laastavast mõjust füüsilisele ja
vaimsele tervisele on kirjutatud palju. Uuringud näitavad, et unehäiretega on
kimpus ligi kolmandik elanikkonnast.[1] Mina ei taha seekord rääkida niivõrd
nendest, kes püüavad hoida unerežiimi tervisliku, aga mingil põhjusel on uni
kehv ja ei puhata välja. Tahan rääkida sellest, kui päeva pikendatakse uneaja
arvelt. Minu tutvuskonnas on see tavaline ja küllap ka ühiskonnas, sest … teha
on palju, tahaks kõike jõuda ja üldse on kogu aeg kiire. Kui mõtlen iseenda
peale, siis just see on olnud minu viimaste aastate suurim elujõu röövel ja
hädade allikas.
Olen loomult öökulli tüüpi inimene. See tähendab, et
hommikul ja päeval eelistan olla pigem omaette, tiksuda vaikselt omas rütmis.
Aktiivne aeg algab päeva teises pooles ja kestab hiliste õhtutundideni. Siis
tahan suhelda inimestega, minna välja ja uudistada, mis maailmas toimub. Ka
vaimseks tööks on mul tihti just õhtu kõige mõnusam aeg, mil mõte on ergas ja
vaim virge. Kui satun õigesse voogu, võin huvitavat teemat uurida ja kirjutada
poole ööni, ilma et ma põrmugi väsiks.
Ülikooli ajal püüdsin oma päevakava öise eluviisi järgi sättida. Varahommikusi loenguid tavatsesin vältida ja kui see ei õnnestunud, jätsin loengu järele augu, et oleks võimalik minna koju ja uni täis magada. (Kõrvalepõige rubriigist „Naljakad lood Tartu-ajast”: üks neist varahommikustest loengutest oli „Rahvahuumor”, folkloristika õppekava aine, mida andis muhe seto papi Paul Hagu. Mina seda ainet ei võtnud, küll aga minu kaks kursavenda, parimad sõbrad ja kõvad möllu- ja napsumehed. Kuna loeng algas vara, mindi sinna enamasti otse kõrtsist. Poisid rääkisid, et see oli täiesti sürreaalne kogemus. Magamata ja vindise peaga tundusid loengu naljad ja viis, kuidas õppejõud neid edasi andis, nii üle võlli naljakad, et väga kaua seal pingis istuda ei saanud ja tuli kolida ukse taha: poiste homeeriline naer hakkas teisi segama.) Õhtul-öösel elasin seltsielu või lugesin ja kirjutasin. Kodutööde puhul oli tavaline, et „saada” nuppu vajutasin alles kella viie ajal hommikul.
 |
Foto: Hans Isaacson (unsplash.com) |
Edaspidi, töises elus, õnnestus ülemustelt välja kaubelda
luba nihutada oma tööpäev tunni võrra hilisemaks. Kuna tööasjad said õigeks
ajaks tehtud, olid hundid söönud ja lambad terved.
Kui lõin pere, sai õige pea selgeks, et emadus – vähemasti
väikeste lastega – ja boheemlik öökulli elustiil hästi ühte võrrandisse ei
mahu. Titena on laste unerežiim nagunii kaootiline, ema väsimus paratamatu ja
iga võimalus magada kulla hinnaga, ükskõik on siis öö või päev. Nüüd magavad
lapsed juba enam-vähem terve öö ja ärkavad seitsme-kaheksa vahel – sama
kindlalt nagu päike tõuseb idast ja kirikus kõlab aamen.
Eks igaüks tea ise, kui mitu tundi und ta vajab ja kuidas see
talle mõjub, kui und on jäänud väheks. Minu unevajadus on klassikalised kaheksa
tundi ja kui see aeg täis ei tule, on olemine nukker ja jõuetu – seda enam,
mida rohkem und puudu jäi. Päev lohiseb siis õhtusse justkui mingis tuimas
vines, kus õiget mekki pole mitte millelgi. Pikka meelt ja hobusekannatust,
mida väikeste laste tegemiste ja tujudega majandamisel nii hädasti vaja läheb,
on sellises seisundis kõvasti raskem alal hoida kui puhanuna. Kokkuvõttes
kannatavad kõik: mina ise, pere ja kogu kodune õhkkond.
Seepärast otsustasin, et igal õhtul tuleb minna magama
hiljemalt kell üksteist – ükskõik, mida veel tahaks või oleks vaja teha.
Loomulikult see alati ei õnnestu, aga ma üritan.
Iga väikeste laste ema teab, kui magus on õhtune „oma aeg” pärast laste magamapanekut. Kui päev läbi on pideva kära foonil sahmitud ja kantseldatud, on õhtul uskumatult mõnus võtta see paar vaikset tundi iseendale: vaadata head filmi, kuulata muusikat või lugeda raamatut. Kas või lihtsalt mõelda lõpuni need mõtted, milleks päeval mahti ei jätkunud. Olen ka mina õhtul hilja sellele kiusatusele järele andnud ja järgmisel hommikul kibedasti kahetsenud. Kui kell surub peale, tuleb magusast ajast loobuda ja magama minna. Järgmise päeva ergas olek ja kõrge energiatase on seda väärt.
 |
Foto: Sander Dewerte (unsplash.com) |
Vahel juhtub ka nii, et hilisel tunnil tuleb peale inspiratsioon ja tahaks kangesti kirjutada. Sedamööda, kuidas lugu hakkab peas kuju võtma, tõuseb adrenaliin. Sukeldun loo tegevuspaika sisse kogu naha ja karvadega: näen värve, kuulen helisid, tunnen maitseid. Sõnad tekivad, kaovad ja vahetavad kohti, kui aju muudkui ketrab, kuidas üht või teist pilti kõige paremini edasi anda. Mõnikord annan loomepalangule järele ja sõuan tema tuules poole ööni. Siis on järgmine päev kui ränkraske põllukündmine või kõrberännak, mis ei taha ega taha lõppeda.
Aastatega olen aru saanud, et hea lugu – kui ta on end kord
juba ilmutanud ja tahab sündida – ei kao kuhugi. Kui ta õhtul hilja mu uksele
koputab, panen märksõnad kirja ja teen rahustava hingamisharjutuse, et end unelainele
häälestada.
Paljud toimetused on pakilised, oma aeg mõnus ja looming
oluline, aga … uni on püha. Võib-olla kunagi pöördun oma öökullirütmi juurde
tagasi, kes teab. Ehk pole selleks siis enam vajadust, sest keha on juba senise
korraldusega harjunud ja rahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar