Leinapäeva mõtted

Eile, juuniküüditamise aastapäeval pidas sõbranna oma tütrega maha huvitava vestluse:

Jalutan oma viieaastase tütrega lasteaia poole. Juhin tähelepanu leinalippudele.
Marta: „Kui ma Anniga kakelnud olen ja seda meenutan, siis sa ütled ikka, et pole vaja halbu asju meelde tuletada. Aga miks me siis seda küüditamist mäletama peame?”
Paula: „Et sellist asja enam kunagi ei juhtuks. Siit viidi Siberisse tuhandeid inimesi. Perekonnad lahutati, inimesed surid vangilaagrites, paljud ei saanudki enam tagasi koju. See ei ole võrreldav kahe plika tülitsemisega.”

Marta seedib kuuldut ja sõnab: „Emme, aga siis ma olen ju sündinud väga õnnelikul ajal!”*

Lugesin minagi ajalehest küüditatute mälestusi. Tunnen sügavat austust inimeste vastu, kes õõvastavate vintsutuste kiuste ellu jäid. Ei oska ettegi kujutada, mida teevad niisugused läbielamised inimese psüühikaga, eriti kui valu on kogetud lapseeas.

Kui puhkes Teine maailmasõda, anti minu isa kõigest mõnekuusena Nõmme väikelastekodusse. Lapsepõlv läbi sõja-aastate ja Stalini aja näguripäevade möödus Kesk-Eestis, vanasse mõisahoonesse rajatud lastekodus. Ühtegi lähisugulast isa elus tol ajal ei olnud, oma ema otsis ta üles alles 17-aastaselt. Tröösti pakkusid loodus, koduloomad ja hooliv kasvatajatädi Raili.

Kui mina sündisin, oli isa juba kuldses keskeas, igasuguste aegade tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud. Isa oli ellujääja. „Ole, kes sa oled, aga ole inimene,” tavatses ta ikka öelda. Isa jaoks tähendas see põhiliselt seda, et ära tõmba omakasu nimel teisel vaipa jalge alt.

Lugedes lugusid küüditamisest, holokaustist ja sõjaõudustest, on silma jäänud, et ka ebainimlikult rasketes tingimustes on alati neid, kes ei kaota pead ning kel jätkub omaenda kannatuste kiuste suurust abistada ja trööstida teisi. Headel aegadel pole eriline kunst inimeseks jääda, aga katsu sa seda siis, kui surm silme ees. On veel omaette tase, kui ellujääjana suudetakse minevikule tagasi vaadata kibestumise ja süüdistusteta.

Oma naha päästjad, käsutäitjad ja pealekaebajad saavad kommentaariumides tuld ja tõrva kaela. Järele mõeldes … kuidas saavad need kommenteerijad olla kindlad, et nad ise samamoodi ei käituks? Eluohtlikus olukorras hakkab tööle ellujäämisinstinkt, igaühel omamoodi. Mitte keegi meist ei tea, kuidas ta käituks, enne kui ei ole niisugusesse olukorda sattunud. Ja annaks jumal, et me ei saaks seda kunagi teada.

Martal on õigus, me elame õnnelikul ajal. Olgem selle üle tänulikud.

*Nimed on muudetud.