Õppeaastal 2010/2011 olin vahetusüliõpilane kahes Mehhiko ülikoolis: ühe semestri põhja pool Monterreys ja teise Kesk-Mehhikos Pueblas. Vahetusaasta jooksul sai tublisti mööda Mehhikot ringi reisitud. Värvikamad mälestused neilt rännakutelt olen pannud kirja.
Need lood on minu jaoks ajatud. Ei ole tähtis, kas see kõik toimub ajaskaalal kümme või minu poolest kas või sada aastat varem või hiljem. Tähtis on tunne.
Iguaanialtar
Yucatáni ringreisil tahtsime kindlasti ära käia Uxmalis, iidses maiade linnas. Mehhiklasest reisikaaslane kiitis paiga erilist õhkkonda, pealegi polevat see niisugune ülerahvastatud turistilõks nagu teine kuulus mälestusmärk, Chichén Itzá. Sõber rõhutas, et tingimata tuleb kohale sõita varahommikul, juba enne seda kui väravad lahti tehakse – siis on lootust paiga võlust osa saada veel suhtelises rahus ja vaikuses. Mõte puhkuse hommikul kell viis ärkamisest ei pannud mind just vaimustusest lakke hüppama, aga mis seal ikka, ju kohalikud asja tundsid. Istusime varahommikul Méridast liinibussile ja ei möödunudki palju aega, kui juba seisime Uxmali parkimisplatsil karges hommikuõhus ning ootasime vihmametsa sahinate, sirinate ja huigete saatel väravate avamist.
Piletid käes, märkasin sissepääsu ligidal jalgraja ääres suuremat sorti iguaani. Elukas mõnules hommikupäikese kiirtes ega lasknud end meie ligidusest häirida. Olin vaimustuses: lõpuks ometi saan oma väelooma lähedalt pildistada, ja nii toredat pontsakat isendit pealekauba. Asusingi õhinal asja kallale, ikka ühe nurga alt ja teise nurga alt. Fotoaparaadi mälukaart muudkui täitus kümnete iguaanipiltidega. Sõber mu kõrval tammus rahutult jalalt jalale. „Mis sa raiskad aega mingi tobeda sisalikuga, lähme edasi, enne kui turistid peale lendavad,“ torises ta. Jätsingi siis oma eelajaloolise modelli sinnapaika ja liikusime edasi, otsejoones Suure Püramiidi suunas.
Selleks, mis seal ees ootas, ei olnud ma küll mitte kuidagi ette valmistatud. Lahmaka püramiidi üks külg oli paksult iguaane täis. Pirakad isased, keskmist kasvu emased, suuremad ja tillemad pojad – Suur Püramiid lausa kubises sisalikest, justkui olnuks iga ehituskivi mõeldud valvama oma loom. Seisin seal, suu lahti, ja lihtsalt lasksin selle pildi enda seest läbi, sügavuti ja laiuti. Süda jättis lööke vahele ja aeg jäi seisma. Fotoaparaat ei tulnud sel hetkel enam meeldegi.
Mul oli käekotis üks musta-halli-sinise-oranžikirju kivi. Paar aastat tagasi Saaremaa rannal jalutades vaatasin mingil hetkel oma jalge ette maha ja seal, tuhandete teiste kivide vahel, see oli – iguaani pea. Ja nüüd, siin, oli siis see.
Jahmatavat vaatepilti mõnda aega tunnistanud, põikasime lõpuks paremat kätt ühte madalamasse kivihoonesse. Kui umbes kümne minuti pärast Suure Püramiidi ette tagasi jõudsime, käis platsil häälekas sagimine: mitu suurt turismigruppi oli vahepeal kohale voolanud. Püramiidi jalamil peesitas veel ainult mõni üksik iguaan. Kogu ülejäänud ürgne seltskond oli teab kuhu pakku jooksnud.
 |
Foto: Kristel Aus |
Rohkem pilte Yucatáni poolsaarelt leiab minu Facebooki lehelt: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10221959878120587&type=3
Kõrbeilmutus
Oli bussiekskursioon ühele Põhja-Mehhiko looduskaitsealale. Kui selja taha oli jäänud juba sadu kilomeetreid kaktuseid, kiviklibu ja lamavate hiiglaste kujulisi mäeahelikke, peatusime teeäärses kõrbelinnas, et süüa lõunat. Keha kinnitatud, oli mul enne bussi väljumist parasjagu aega, et joosta kiirelt läbi apteegist.
Hakkasin juhatatud suunas astuma, nii mitu tänavavahet vasakule ja nii mitu paremale. Keskpäevane päike lõõskas lagipähe, paks õhk virvendas kuumusest. Igal järgmisel tänaval rullus mu ees lahti madalate vanaaegsete kivimajade lõputu rida, apteegisilti ei paistnud aga kusagil. Heitsin pilgu kellale, buss pidi väljuma juba viieteist minuti pärast. Jäin keset kõnniteed seisma ja vaatasin ringi, kas on ehk kusagil mõni hingeline, kellelt teed küsida. Tänav oli inimtühi, ainult üks luider peni loivas nuuskides üle sõidutee.
Siis märkasin enda kõrval suurt akent. Nikerdatud puust aknaluugid olid külgedele lükatud, lahtise aknaava ees rippus kergelt läbipaistev siidjas kardin nagu idamaa muinasjutus. Järsku hakkas kardin vaevumärgatavalt võbelema ja selle tagant ilmus nähtavale tüse sõrmustatud käsi. Too punaseküüneline käsi tõmbas kardina eest, ning järgmisel hetkel kõrgus minu silme ees tumesinise sametkattega tugitool. Toolis istus tohutu suur lillelises kleidis … isiksus. Tema pealage ehtis süsimust, läikiv, mehhikopäraste lilledega kaunistatud krunn. Mustaks võõbatud kandiliste kulmude alt piidlesid mind tumedad läbitungivad silmad. Tulipunaste huulte kohal mustas vuntsitriip, lõua otsas turritas habemetüügas. Selle, silma järgi umbes keskealise või veidi vanema inimese rinda ehtis mitu kihti sädelevaid kaelakeesid, kõrvas rippusid suured kuldsed rõngad ja käte ümber kõlisesid arvukad võrud. „Neiu, kuhu minek? Oled ära eksinud?“ küsis ilmutus imesõbralikul madalal häälel. „Jah, tegelikult küll, otsin apteeki,“ pomisesin vaikselt, pilk tema uurivatesse silmadesse naelutatud. Selgus, et apteek on siinsamas nurga taga. Tänasin ja jooksin edasi.
Sain vajalikud ostud tehtud ning jõudsin täpselt õigeks ajaks tagasi bussi juurde.
 |
Foto: Kristel Aus |
Rohkem pilte Põhja-Mehhikost leiab minu Facebooki lehelt: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10221917139012136&type=3
San Martíni vaim
Kui õppisin Puebla ülikoolis, käisin tihti külas tuttaval perekonnal, kes elas Pueblast paarikümne kilomeetri kaugusel San Martín Texmelucanis. San Martín on tüüpiline Kesk-Mehhiko väikelinn. Südalinnas rohetab nelinurkne lopsaka puiestikuga park, sealsamas on uhke kirik ja värvilised koloniaalstiilis majad. Kui keskusest veidi eemale jalutada, hakkavad päevinäinud moega madalad kivimajad vahelduma troostitute tühermaadega. Ümberringi on kuulda metsikute koerakarjade haukumist, tänavad on auklikud ja tolmused, betoonist piirdeaedadel torkab silma kirjavigadega graffiti. Sõprade juurde jõudmiseks tuli mööda niisugust maastikku päris pikk tee maha käia – see lihtne pere elas üsna linna servas. Sageli istusin nende tagasihoidliku elutoa pisut morbiidses rohekas valguses pika laua taga, otse Guadalupe Neitsi, krutsifikside ja mustvalgete perepiltide all. Sõin koos pererahvaga lihtsat kodust toitu ning kuulasin nende pajatusi hulludest naabritest, USAsse parema elu peale pagenud sugulastest, majavaimudest ja muudest igapäevaelu muredest-rõõmudest.
Neil külaskäikudel võtsin alati aega, et teha üks tiir San Martíni kesklinnas. Mulle meeldis istuda peaväljakul pargipingil ja lasta endast läbi seda eriskummalist värvide, lõhnade ja inimtüüpide virrvarri. Geelitatud tukkadega koolipoisid kirikuplatsil palli tagumas, kirevates rahvarõivastes indiaanlased tänava äärde maha laotatud tekkidel oma käsitööd müütamas, tõmmunahalised toidukaupmehed monotoonsete hõigete saatel ostjaid ligi meelitamas … Pea alati oli mul siis näpu vahel jäätisetops, mille olin ostnud sealtsamast keskväljaku nurgalt, ratastel putkast sildiga „Don Lupito jäätised“. Ligi saja-aastane don Lupito oli linnakese üks auväärsemaid kodanikke, kohalik Onu Eskimo. Juba enne teist ilmasõda hakkas ta sealsamas San Martínis oma retsepti järgi jäätist valmistama ja ehitas pikapeale üles eduka pereettevõtte. Liikuv putka seisis kiriku kõrval tänavanurgal iga jumala päev, leti taga mõni senjoori arvukatest järeltulijatest. Kohalikud teadsid rääkida, et elav legend ise on veel võrdlemisi hea tervise juures, ehkki peaaegu pime ja suurt enam väljas ei liigu. Kes tema jäätist korra maitsnud oli, sai aru, miks seda meest kodukohas nõnda palavalt armastati.
Minu Eesti pangakaart oli vahepeal aegunud ja uue kaardi lasksin saata tigupostiga San Martíni postkontorisse. Iseenesest polnud see kuigi tark mõte: Mehhikos võib su saadetis määramata aja kusagil vahekontoris vedeleda, ilma et keegi suvatseks seda edasi saata. Maal, kus iga päev kümneid, kui mitte sadu inimesi jäljetult kaob, pole kirjade kaotsiminek pehmelt öeldes kõige põletavam mure. Mu lootus aga ei kustunud ja mitu kuud käisin iga natukese aja tagant San Martíni postkontoris küsimas, ega kiri Eestist pole juba kohale jõudnud. Iga kord naeratas nooruke postiametnik vabandavalt ja raputas pead. Hakkasin juba närviliseks muutuma, sest kaarti oli hädasti vaja.
Ühel laupäevahommikul ärkasin Pueblas kindla plaaniga veeta päev sealses vanalinnas. Järsku aga mõtlesin ümber: nüüd ja kohe on vaja sõita hoopis San Martíni, postkontorisse kirja järele pärima. Ekstra selle pärast polnud ma sinna kunagi varem sõitnud, ikka ainult siis, kui väikelinna muud asja ka oli. Igatahes istusin juba tund hiljem bussis ja loksusin San Martíni poole õhkõrnas lootuses, et äkki on juhtunud ime ja kaart Eestist kohale jõudnud.
Loomulikult polnud mulle ühtegi kirja. Lonkisin pettunult keskväljaku poole, et osta lohutuseks üks Lupito jäts ja pargipingil ilmaelu kaeda. Mõnikümmend meetrit enne jäätiseputkat tardusin üllatusest paigale. Leti taga päikesevarju all istus kepi najal köökus muldvana ätike, hele õlgkübar peas. See ei saanud olla keegi muu kui don Lupito ise. Jalutasin putka juurde ja jäin leti ees seisma. Vanake pööras oma pruuni kortsulise näo minu suunas, kissitas kaest valgeid silmi ja küsis katkeval häälel: „Millist jäätist soovite?“ Tudiseva soonilise käega täitis ätt jäätisetopsi, ulatas selle mulle ja lausus: „Suur tänu, preili! Soovin teile ilusat päeva ja kõike head!“ San Martíni vaim oli end mulle ilmutanud.
Ka pangakaart jõudis paari nädala pärast õnnelikult kohale.
 |
Foto: Kristel Aus |
Külaskäik tzotzili indiaanlaste juurde
San Juan Chamula küla asub Lõuna-Mehhikos Chiapase mägismaal. Sealsed põlisasukad on muistsetest maiadest põlvnevad tzotzili indiaanlased, kes on üle Mehhiko tuntud oma eriskummaliste tavade ja käreda iseloomu poolest. Konkista ajal oli see üks viimaseid põliselanike kantse, mis hispaanlaste võimule allutati. Külal on riigis ainulaadne autonoomia: sinna ei tohi siseneda sõjavägi ega politsei, samuti on chamula’del oma korrakaitsjad. Nii nagu mujalgi Mehhiko eraldatud mägialadel, on seal säilinud märksa rohkem Kolumbuse-eelseid kombeid kui hõlpsamini ligipääsetaval maal.
Lõuna-Mehhiko ringreisil peatusime paar päeva Chamulast kümne kilomeetri kaugusel San Cristóbal de las Casases, maalilises mägilinnas. Et San Juan Chamula on turismibrošüürides alla kriipsutatud kui must-see, „ainulaadne võimalus tutvuda autentse maia külaeluga“, ei kõlvanud meilgi seda vahele jätta. San Cristóbalis tegutseb trobikond turismifirmasid ja üksiküritajaid, kes pakuvad giidimatka külla kõikvõimalike transpordivahenditega, olgu selleks siis maastur, hobune või jalgratas. Otsustasime retke ette võtta hobuse seljas. Õige pea leidsimegi hotelli lähedalt abivalmis reisijuhi, kes meid järgmisel hommikul nelja ratsuga trepi ees ootas.
Tee lookles ülesmäge mööda kitsaid kividega palistatud radu, ümberringi indiaanlaste tagasihoidlikud majapidamised ja põllulapid. Sõit iseenesest oli üpris piinarikas: noored hobused ei tahtnud kuidagi sõna kuulata ja kisklesid aina omavahel, tagumik sai hoolimata pingutusest ikkagi lootusetult põrutada ja päike kõrvetas halastamatult. Kõige selle korvasid kuhjaga loodusvaated ja sümpaatsed kohalikud inimesed, keda võis näha põllul töötamas, maja juures askeldamas või tolmuseid mägiteid sammudega mõõtmas.
San Juan Chamula peaväljakul avanev vaatepilt võttis silme eest virvendama. Oli turupäev ja platsil tungles rahvast kui murdu, indiaanlased läbisegi turistidega. Käis vilgas kaubitsemine omakasvatatud aiasaaduste, kangaste ja käsitsivalmistatud suveniiridega. Traditsiooniliste rõivaste ja turukraami värvikirev virrvarr lõi hinge kinni, midagi nii kaunist ei olnud ma kunagi varem näinud. Kohalikel naistel olid seljas lilletikanditega pluusid, kirkad põhivärvid kiiskamas mustal taustal. Komplekti alumise osa oli hoopiski üllatav: must tokerjast lambavillast seelik, mis meenutas šoti terjerit. Meestel oli üll samast karvast, põlvini ulatuv varrukateta vammus – samasugune tume või siis hoopis kreemjat tooni hele.
Ostu-müüki talitasid enamjaolt eri vanuses naised. Mehed istusid pisut eemal varjualuste all väiksemates seltskondades, vestlesid ja jõid õlut. Platsiäärsele kivirinnatisele olid end istuma seadnud suured perekonnad, igaühe eesotsas läbitungimatu ja uhke näoilmega patriarh. Seisin neist mõnikümmend meetrit eemal ja kavatsesin turuplatsi üldist meeleolu fotokaga jäädvustada. Ent niipea kui olin kaamera näo ette tõstnud, sirutas paar perepead otsustava liigutusega käe ette. Paraku oli juba hilja, sõrm oli jõudnud klõpsu ära teha. Viisakas turist oleks nüüd läinud inimeste juurde, vabandanud ja nende silme all pildid kustutanud. Mina aga kõndisin sellest kohast minema ja pildistasin edasi, lootuses, et mu tegevust ei märgata või vähemasti ei väljendata vastuseisu.
Platsil ringi uidates jäi mu pilk pidama turuletil, kus rippusid suured värvilised kaelakeed. Rääkisin müüjaga paar sõna juttu ja uurisin, palju kaup ka maksab. “Ah, sina oled kohalik, sulle teen kolmekümnega. See gringo siin maksis just kolmsada,” vuristas indiaanlanna omamehelikult. Mikihiiremaa turist mu kõrval värvus näost roheliseks. Muigasin endamisi. Juba ei tea mitmendat korda peeti mind kuskil kauges Mehhiko maakolkas kohalikuks, ehkki hispaania keelt räägin aktsendiga ja välimus pole ka just kuigivõrd mehhiklase masti. Samas on ju Puebla osariigis üks linn, kus elavad blondid ja sinisilmsed mehhiklased, põhjaitaallaste järeltulijad. Ja küllap leidub nii suurel maal neid aktsente kah igasuguseid…
Turuplatsil ringi ära teinud, otsustasime sisse astuda väljaku servas kõrguvasse kirikusse. Väljast ei paistnud too silma millegi rabavalt erilisega. Tõsi, uksekaart ääristasid indiaanipärased taimeornamendid, aga muidu nägi see välja nagu katoliku kirik ikka, nii nagu neid kohtab igas Mehhiko asulas. Sammusin peaukse suunas kui õige mees kunagi, kuni mind peatas heledas hames tzotzil. „Sissepääs viisteist peesot,“ teatas kivinäoga uksehoidja. Sellal kui rahakoti kallal kohmitsesin, langes indiaanlase kullipilk minu kaelas tilbendavale fotoaparaadile. „Plika, kui sa siin sees pilti teed, siis maksad 5000 peesot trahvi ja lähed kolmeks päevaks trellide taha. Ja ma ei tee nalja.“ 5000 peesot oli umbes sama palju kui omal ajal 5000 Eesti krooni. „Sí, señor,“ tegin end madalamaks kui muru. Hiljem kuulsime, et lugupidamatute turistide pokripanek pole sealkandis mingi haruldus.
Kirikuuksest viimaks sisse saanud, tundus esiotsa, et tuleb sama targalt välja tagasi kobida. Rahvamass seisis ees nagu müür, mille vahelt näis võimatu end kiriku sisemuse suunas edasi pressida. Mõne aja pärast algas inimmüüri sees siiski elavam liikumine ja meilgi õnnestus end poetada nende hulka, kes ühtlase vooluna edasi astuma hakkasid. Kirikus oli harjumatult pime, näha ei olnud ühtegi suuremat valgustit. Kui silmad hämaruses seletama hakkasid, märkasin, et pühakojas ei olnud ka ühtegi pinki. Inimesed kössitasid reas põrandal maas, palvetades või loitsides kuuldavalt kohalikus keeles. Atmosfäär oli pinev ja ülimalt laetud. Õhk oli nii paks, et seda oleks võinud noaga lõigata. Midagi sarnast polnud ma varem kusagil kogenud.
Siin-seal kirikupõrandal helkisid peenikeste küünalde saarekesed, mis olidki ainsaks valgusallikaks, kui tagaseina kitsastest akendest immitsev kasin päevavalgus välja arvata. Õhus hõljus uimastav viirukisuits ja kohalike ravimtaimede aroom. Viimane tuli kesk põrandat kõrguvast rohelisest kuhjast, mille kõrval seisis šamaan ja soovijatele ükshaaval kimbukesi jaotas. Seejärel vitsutas ta inimesi õrnalt üle keha või tegid nood seda ise. Just nimelt, San Juan Chamula kirikus teevad rituaale šamaanid ja curandero’d (ravitsejad), mitte harjumuspärased katoliku vaimulikud. Viimased on sinna oodatud vaid ristimisi läbi viima: see on ainus sakrament, mida chamula’d tunnistavad ja vastu võtavad. Ravimtaimekuhja kõrval seisis tünn roosiveega, mida endale peale piserdati. Kombetalitustest said osa üksnes indiaanlased, turistid vaatasid lummatud nägudega pealt. Hiljem küla peal uurides sain teada, et taimedega vihtlemise ja roosiveega piserdamise eesmärk on hea õnne kindlustamine ja kurjade vaimude väljaajamine, mida võiski arvata. Veel öeldi mulle, et samu sihte silmas pidades hõõrutakse end kirikus ka kanamunaga, mida ma sel korral küll tähele ei pannud. Mune – erilisematel puhkudel ka kanu – ohverdatavat ka pühakutele, samuti kokakoolat.
Liikusime pikkamööda edasi ja uurisime interjööri, kus vaatamata paganliku moega kombetalitustele ei paistnud puuduvat tuttavad katoliku pühakoja sisustuselemendid. Altar, pühakukujud, ristid ning muu tavapärane, toretsevalt kiiskav ja kullatud atribuutika – kõik see oli esindatud ka siin. Ent lähemal vaatlusel sai selgeks, et Chamula kiriku pühakukujusid on võimatu segi ajada Ciudad de México katedraali omadega: neil olid seljas kohalikud rahvariided, värvilised lindid külge seotud, ning mitmele neist oli ... kalts üle pea tõmmatud. Kirikus toimuva üle pidasid vahti niisiis kaetud nägudega pühakud. Miks see nii oli, jääb mul üle vaid aimata. Kiriku erakordsusest rabatud, ununes seda hiljem kohalike käest küsida, samuti pole ma sellele selgitust leidnud kirjandusest.
Oli see siis hämaruse, paksu viirukisuitsu, rahvamassi või suure elevuse süü – või hoopis kiivaste paigavaimude töö –, aga tagantjärele selgus, et nii mõnigi huvitav asi jäi mul kirikus kahe silma vahele. Näiteks rippuvat enamikul pühakujudel kaelas peegel. Ühe seletuse järgi aitab see eemale peletada kurje vaime. Teine selgitus sellele kummalisele aksessuaarile on aga hoopis põnevam. Kohalikud nimelt usuvad, et palvetamise ajal läheb inimese hing rändama. Peegel on justkui omamoodi portaal, mille kaudu hing hiljem kehasse tagasitee leiab. Veel sain teada, et kusagil kirikunurgas seisab grupp maharaiutud kätega pühakuid. Need on kohale veetud vanast kirikust, mis ammu aega tagasi maavärinas rusudeks varises. Käte maharaiumine oli karistus saamatutele pühakutele, kes ei suutnud oma koda hävingust päästa.
Minu reisikaaslane – oma jutu järgi mitte kuigi usklik, ent harda katoliikluse keskel üles kasvanud mehhiklane – ütles hiljem: „Mul tekkis seal kirikus tunne, justkui oleksin sattunud saatana valdustesse.“ See on hea näide selle kohta, kuidas meie kasvukeskkond ja üldine kultuuritaust mõjutavad seda, kuidas me mingeid olukordi tõlgendame. Minu maailmapildis saatan end eriti tihti ei ilmuta ja seetõttu ei osanud ma sõbra tundega kuigivõrd suhestuda. Mingit kontsentreeritud kurjust ma seal ruumis küll ei tunnetanud. Jah, sealne õhkkond näis mulle tontlik või kummituslik, aga see ei pea tingimata tähendama midagi kurja või ohtlikku. See on lihtsalt teistmoodi, hauatagune energia.
Igal juhul toimetasid seal kirikus inimesed, kes püüdsid oma parima äranägemise järgi ligimesi aidata, ja teised, kes sellesse abisse siiralt uskusid. Rahvaravitsemine on sügavalt kogukondlik asi ja väljaspool seisjana pole minu asi siin hinnanguid anda. Usun küll, et ravitseja, kes teenib oma kogukonda pühendunult ja heade kavatsustega, väärib austust.
Targad raamatud räägivad, et Chamula indiaanlaste usund on sünkretistlik segu kohalikku päritolu rituaalsetest traditsioonidest ning hispaanlaste sisse toodud Ibeeria katoliiklusest. Aja jooksul on seal ühte sulanud vanad maia jumalused ja katoliku pühakud. Näiteks päikesejumalat samastatakse Jeesus Kristusega, Päikese ema aga on Kuu – neitsi Maarja. Samuti on tzotzilite nägemus maailma tekkimisest püsinud põhiolemuselt samasugusena, nagu see on talletatud muistsesse maiade loomismüüti „Popol Vuh“. Oluline erinevus chamula’de sünkretistliku usu ja nn ametliku katoliikluse vahel on konkistaeelse iidolikummadamise traditsiooni tugev säilimine esimeses. Nõnda näiteks kummardatakse pühasid kive kui viljakusjumaluse maapealset kehastust. Risti ei austata mitte kui Kristuse kannatuse ja lunastuse sümbolit, vaid kui risti ennast, risti kui püha objekti, millele omistatakse Päike-Kristuse jõud.
Selge on see, et San Juan Chamula kirikus tegeldakse paljuski niisuguste asjadega, mida institutsionaliseeritud katoliiklus peab paganlikuks igandiks. Mehhikos ja küllap kogu maailmas on see pühakoda ainulaadne.
Mõne aja pärast, kui tagasi San Cristóbalisse ratsutasime, jäi minu tennise pael kõrval sörkiva hobuse sadula jaluse külge kinni. Hakkasin juba sadulast maha libisema. Külm jutt käis südame alt läbi: sekundi murdosa jooksul nägin vaimusilmas, kuidas valusasti maha prantsatan ja hobuse järel mööda maad lohisen või mis veel halvem, teistele hobustele jalgu jään. Õnneks pääses pael viimasel hetkel siiski lahti ja jäin sadulasse.
Sain hetkega aru, ei midagi on mäda. Siiamaani olin end Mehhikos tundnud kui vanajumala selja taga. Ei ainsatki toidumürgitust, liiklusõnnetust, taskuvargust või muudmoodi ebameeldivat tähelepanuavaldust. Ja nüüd läks minust napilt mööda suur õnnetus.
Andsime hobused ära ja kõmpsime läbi San Cristóbali kesklinna hotelli poole. Vihma kallas nagu oavarrest. Libisesin kivisillutisel ja kukkusin põlved veriseks. Fotoaparaatki sai paugu ja keeldus tükk aega pilti ette võtmast.
Samal päeval oli meil olnud plaanis ära käia Chiapase mägismaa maiade traditsioonilisele meditsiinile pühendatud muuseumis, mis asus kaugemal San Cristóbali äärelinnas. Hotellis aga vajusid minu reisikaaslased voodile ja teatasid, et on Chamula-retkest kurnatud ja igasugusest müstikast neile selleks päevaks aitab. Pealegi olevat ilm nii kehv, et nemad ei viitsi küll kuhugi teise linna otsa mingit muuseumi otsima minna. Kuna juba järgmisel hommikul pidime linnast lahkuma, otsustasin muuseumitee jalge alla võtta üksi.
Paduvihmas sammusin kesklinnast aina kaugemale ja kaugemale, vesi varba vahel lirtsumas ja läbivettinud linnakaart näpu vahel. Ühel hetkel said kivisillutisega tänavad otsa ning edasi viis tee piki aialippidega ääristatud porimülkaid. Hõredate plankude tagant paistsid käepärasest materjalist kokku klopsitud osmikud, aedikutest kostus sigade röhitsemist ning lompides lustisid mudased põngerjad. Väike muuseum oli tänava viimane maja. Selgus, et olen päeva esimene külastaja, mis polnud niisuguse koerailmaga ka eriline ime.
Näitusesaalis tabas mind hetkega soe äratundmisrõõm: tundus, justkui oleksin sattunud ajamasinas tagasi üheksakümnendate algusse, Tallinna Loodusmuuseumi. Ruumis oli samasugune sumbunud õhk, pruunikad seinad, tolmunud eksponaadid ja kolletuvate servadega infosildid. Üsna pea aga mõistsin, et see siin on … hoopis midagi muud. Ümberringi seisid kirjus riides, pikkade mustade patsidega vahakujud ja põrnitsesid mind tõsiste nägudega. Seintele olid riputatud kummalised rituaalsed esemed ja kopsakad raivmtaimekimbud. Õhus levis küllap nendesamade taimede mõrkjas aroom, kõlarist kostis vali nõialoits. Ütleks, et indiaanlased olid üsna veenvalt suutnud tekitada mulje nende … entiteetide kohalolust, millega külaravitsejad oma töös kokku puutuvad.
Sellest pisut tontlikust õhkkonnast märksa sügavamat mõju avaldasid mulle aga muuseumi seinatekstid. Tahvlitelt sai lugeda väga vihast ülevaadet sellest, kuidas rahvusvahelised ravimifirmad sealset loodust jõhkralt rüüstavad, vähimagi austuseta põlisrahvaste või nende kommete vastu. Teaduslikust neutraalsusest, millega me tavaliselt muuseumides harjunud oleme, oli asi ikka väga, väga kaugel. See siin oli põhjatu põlgus ja siiras ahastus. Lasksin seda enda seest läbi, kui järsku lõid tuled heleda plaksuga kustu ja muusika jäi vait. Seisin haudvaikuses keset umbset pimedust, äsja mänginud šamaanilaul kõrvus kumisemas. See kõlas justkui kõigi maailma põlisrahvaste ühiskarje röövelliku kapitalismi vastu. Seisin seal niimoodi paigaletardununa mitu head minutit, enne kui valgus taas põlema süttis.
Muuseumi lähistele olid püsti pandud müügiletid värvikireva käsitööga. Tagasiteel jäin ühe ees seisma. Müüja oli nooruke indiaani neiu, väike Nukitsamehe moodi laps seelikusabas. Saanud aru, et suhtlen hispaania keeles vabalt, hakkas tüdruk minuga elavalt jutlema. Ta rääkis, et on sündinud ja kasvanud siinsamas Chamulas. Sõbralik tütarlaps tundis huvi, mis mulje mulle on tema kodukülast jäänud, kust pärit olen ja kuidas ma nii hästi hispaania keelt oskan. „Sa võid mind pildistada küll,“ ütles tüdruk, ilma et oleksin seda temalt palunud, „aga ainult siis, kui sa neid pilte kuhugi üles ei riputa. Meil siin on selline uskumus, et koos pildiga röövib pildistaja meie hinge.“ Kinnitasin, et hingeröövi mul kohe kindlasti plaanis ei olnud. Neiu vastas, et ta teab ja sellepärast võingi julgesti pildistada.
Järgmisel päeval kaotas meie auto ühes tiheda liiklusega sõlmpunktis juhitavuse. Pidurid lakkasid mõneks sekundiks töötamast, kusjuures vahetult enne ja pärast olid need täiesti korras. Õnnetust ei juhtunud, küll aga sai autojuht šoki, millest ei toibunud tükk aega. Mehhiklaste üliäkilise liiklemisstiili juures on pidurite streikimine halvim, mis sealsel maanteel juhtuda võib. See vahejuhtum vapustas reisiseltskonda päris korralikult.
San Cristóbalist sõitsime edasi Oaxaca linna. See oli meie reisi viimane sihtpunkt, misjärel alustasime tagasiteed koju Pueblasse. Oaxaca suurelt turult ostsin kaasa kohalikku käsitsivalmistatud juustu, et pikal autosõidul oleks midagi näkitseda. Juba tükk maad enne Pueblat tundsin väsimust ja kerget peapööritust. Koju jõudnud, panin viletsa enesetunde reisiväsimuse arvele ja heitsin voodi. Seejärel läks olemine järk-järgult halvemaks ja lõpuks kujunes sellest ööst elu üks piinarikkamaid. Mitu tundi vähkresin kõrges palavikus kohutavate valude küüsis. Olin juustust saanud raskekujulise toidumürgituse, ju oli see autos kuuma käes kiiresti pahaks läinud.
Une ja ärkveloleku vahepeal, palavikulises seisundis, nägin raputavat nägemust. Minu ees seisis umbes kümneliikmeline Chamula külavanemate kogu. „Sulle tehti selgeks, et ära pildista. Ja sa ikka pildistasid! SINA!!?? Oleme pettunud!“ ütles üks neist karmil toonil. Vabandasin, misjärel pilt hajus. Mõne aja pärast läks mul igasugune pilt üldse eest. Edasi viis sõit Puebla haigla erakorralise meditsiini osakonda.
Ja nii ongi mul arvutis üks kaust fotodega imekaunitest parkunud nägudega indiaanlastest – mida olen näinud ainult mina üksinda.
Kui mul ühel päeval avaneb võimalus San Juan Chamulasse tagasi minna, ei võta ma mingit hobust, vaid lähen mäest üles jala. Fotoaparaadi jätan maha. Kirikus surun peopesad ja lauba vastu maad ja kössitan sellises asendis tükk aega – tänutundes kõige selle eest, mida olen Mehhikos kogenud.
 |
Foto: Kristel Aus |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar