Usaldusest

Hiljuti netiavarustes surfates jäi mulle silma Tom Valsbergi raamat „Kuidas rännata ilma hirmuta”. Ma pole seda lugenud, küll aga on mulle vahel ette sattunud Tomi artiklid ja Facebooki postitused. Need on mulle väga meeldinud, Tom tundub olevat põnev inimene. Niisiis julgen arvata, et küllap on seegi raamat üks väärt lugemine. Juba pealkiri üksi tekitab kuhjaga mõtteid ja äratundmisrõõmu.

Foto: Asso Myron (unsplash.com)

Viimasel ajal olen sageli mõtisklenud usalduse teemal. Osa inimesi on kõigi ja kõige suhtes väga umbusklikud. Võõraid ei tasu usaldada, arvavad nad. Enamik inimesi on omakasu peal väljas ja alati on oht, et sul tõmmatakse nahk üle kõrvade. Uusi ettevõtmisi kaaludes on neil kohe varrukast võtta miljon stsenaariumi, mis võib minna halvasti. Turvalisem on käia tuttavaid radu, seda nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Mõningatel teistel jällegi on usaldus valla ja süda heale lahti. Nad kuulavad oma sisehäält ja julgevad ette võtta asju, mille ülejäänud valju häälega maha laidavad. Samuti julgevad nad minna omal käel reisile, kõhus kindel tunne, et kõik läheb hästi. Kui peaksin hätta jääma ja abi vaja läheb, küllap leidub aitajaid, usuvad nad. Võõraste inimestega suhtlevad nad julgelt ja avatult.

Targad psühholoogid räägivad, et sellist alustalalist usaldust ja lootusrikast eluvaadet on lihtsam alal hoida neil, kes on varases lapsepõlves saanud vanematelt piisavalt lähedust ja armastust. Kõlab loogiliselt ja küllap on see ka tõsi. Seda enam väärivad minu meelest imetlust inimesed, kes lapsena vajalikku hoolt teps mitte saanud ei ole, aga sellest hoolimata usaldavad elu ja sisendavad seda usaldust teistelegi.

Tomi raamatu pealkiri pani mind mõtlema omaenda reisidele. Olen elus palju rännanud ja olnud korduvalt olukorras, kus peale võõraste heasoovlikkuse millelegi loota ei olegi. Olen vajanud abi, ja nagu välk selgest taevast on siis minu kõrvale ilmunud võhivõõras inimene, kes on seda pakkunud. Abi vastuvõtmise eelduseks on aga olnud … usaldus. Oma reisidel pole ma peljanud kõhutunde pealt võhivõõraid usaldada. Tunne, kas seda tasub teha või ei, tekib mul tavaliselt kiiresti. Mul on ka muidu tugev intuitsioon, mida ma ei pelga kasutada ja vajadusel kiireid või teiste jaoks arusaamatuid otsuseid teha, aga reisil – võõras kohas ja haavatavas olukorras – muutuvad meeled veel kordi ergumaks. Reisid on mulle pakkunud senise elu parimaid usalduse õppetunde.

Sellega ei taha ma öelda, et terve mõistus tuleb täielikult asumisele saata ning leekida ilma peal ringi nagu peata kana, kõiki ja kõike valimatult usaldades. Ei, ma ei arva, et kõik inimesed on heasoovlikud. Küll aga arvan ma, et suur osa inimestest seda on – kui mitte kogu aeg ja kõigiga, siis ehk siin ja praegu minuga, juhul kui ma ka ise teisesse hästi suhtun. Kui minu intuitsioon ütleb, et inimene minu kõrval on usaldusväärne, siis ma teda ka usaldan. Isegi kui ta on võõras ja ma tegelikult ei tea temast mitte midagi. Isegi kui tema väljanägemine justkui laseks arvata vastupidist. Nii olen reisidel talitanud korduvalt ja korduvalt, ja kohe meenubki kaks lugu ülikooliaegsetelt rännakutelt.

Mallorca saar, kus ülikooli akadeemilise puhkuse ajal pool aastat elasin ja töötasin. Foto: Frederic Roig Gil

Esimene lugu juhtus kaugel bakaajal, kui olin võtnud ülikoolist akadeemilise puhkuse ja sõitnud suvehooajaks Mallorcale tööle. Töökoht asus kodunt viie kilomeetri kaugusel ja kohale tuli end vedada hommikul kella seitsmeks. Õige pea sai selgeks, et liinibussile ses suhtes loota ei maksa. Buss tavatses jõuda peatusesse üsna suvalisel kellaajal, sõiduplaan oli üleval rohkem moe pärast. Kui buss juhtus olema puupüsti täis, võis see peatusest üldse mööda kihutada. Selge – mul oli vaja jalgratast, ja kiiresti. Kolleegid soovitasid minna luurele spordipoodi. Väidetavat parima valikuga spordikaupade keskus asus linnast väljas põldude vahel, bussipeatusest mitu head kilomeetrit vantsida. Kõndisin vapralt selle maa maha, et saada teada: kõige odavam ratas maksab poole minu kuupalgast. Seda raha mul välja käia ei olnud. Niisiis, vaja oli kasutatud jalgratast. See oli veel aeg, kui polnud kõikvõimsaid Facebooki gruppe ja niisugune info liikus rohkem suust suhu.

Rühkisin lauspäikeses mööda põlluserva tagasi bussipeatusesse, autod kiirteel mööda tuhisemas ja pea otsas huugamas, keda oma vähestest kohalikest tuttavatest nüüd siis hakata läbi helistama, ega neil juhuslikult mõni ülearune ratas keldris tolmu ei kogu. Mõte eitavatest vastustest tekitas rusutist: ratast oli tõesti hädasti ja väga kiiresti vaja. Järsku märkasin, et minust mõni meeter tagapool kõnnib kaunis, indiaanipäraste näojoontega 30ndates naine. Tekkis tugev sisetunne: tee selle naisega juttu. Selgus, et tema nimi on Marga – jah, mul on see nimi peale kõiki neid aastaid selgesti meeles – ja ta on immigrant Boliiviast. Rääkisin talle oma mure ära. „Vaat kui tore,” ütles naine naeratades, „minu kodumaja kõrval on teise ringi asjade pood. Neil on ka rattad müügil. Kindlasti leiad sealt sobiva. Tule minuga kaasa, ma viin sind sinna.” Sõitsimegi koos Margaga kesklinna, ta näitas mulle poe kätte ja jätsime tänavanurgal hüvasti. Viie minuti pärast oli mul olemas korralik jalgratas, mis teenis mind truult kogu Mallorca-aja.

Teine lugu juhtus Mehhikos, kui sõitsin sinna vahetusüliõpilaseks. Kõigepealt maandusin mereäärses kuurortlinnas Cancúnis, kus pidin veetma ühe öö, et järgmisel päeval teise lennukiga Monterreysse edasi lennata. Koha peal aga selgus üks tüütu pisiasi, mille peale ma polnud reisiettevalmistusi tehes taibanud tulla: Mehhikos on teistsugused pistikud ja pistikupesad kui Euroopas. Kodused ootasid kõnet turvalise kohalejõudmise kohta, ent telefon oli juba lennu ajal tühjaks saanud. Kiiresti oli vaja uut laadijat või spetsiaalset adapterit, mis Euroopa pistiku otsa käib. Uurisin hosteli töötajalt, kust võiks niisuguseid asjandusi saada. Too juhatas mind lähedalasuvasse telefonipoekesse. Poes aga selgus, et minu telefoni jaoks sobivaid tarvikuid neil pole ja teised kauplused, kus otsitavaid asju võib-olla müüakse, asuvad kaugel.

Olin üksinda võõras linnas, teisel pool maakera, ilma telefoni ja internetita – tol ajal oli vähestel telefonis internet ja wifigi polnud mingi enesestmõistetav asi –, näpu vahel vaid linnakaart. Otsustasin võtta aja maha ja rahulikult kaaluda, mida edasi teha. Märkasin tee ääres odava moega tänavakohvikut. Võtsin pleekinud päikesevarju all kriibitud plasttoolil koha sisse ja tellisin ühe kokakoola. Minu kõrvallauas istus kulunud T-särgis vanem mees, rüüpas purgiõlut ning vaatas uneleval pilgul kaugusse. Mehe krussis juuksed olid kergelt hallikad ja tema nägu katsid sügavad kurrud. Mees märkas, et jälgin teda, ja naeratas mulle. Ülemises hambareas paljastus paar tühimikku. Tajusin selgesti, et see inimene on usaldusväärne. Sain teada, et tema nimi on Jorge ja ta on pärit Kuubalt. Rääkisin Jorgele oma laadijamure ära. Minu uus tuttav kinnitas telefonipoe müüja sõnu: pood, kust vajaminevat kaupa võib-olla saab, asub kaugel. „Lähme, ma viin su sinna kohale. Mul pole praegu nagunii midagi paremat teha.” 

Linna vahel jalga puhkamas. Foto: César Fernández

Suundusimegi siis linnast välja viiva magistraali äärde, kus liiklus kihas nagu lai sumisev jõgi, päevinäinud bussiloksud tunglemas läbisegi autode ja veokitega. Järsku hakkas Jorge meeleheitlikult kätega vehkima ja pidas niiviisi – suvalises kohas keset liiklust – kinni ühe hirmsasti tossutava ja põriseva liinibussi. (Bussi ei nimetanud ta mitte camión või autobús, nagu Mehhikos kombeks, vaid kuubapäraselt guagua. Alati kui ma kuskil, näiteks mõnes filmis, seda sõna kuulen, tuleb mulle meelde Jorge.) Ronisime kibekiiresti bussi peale ja loksusime tükk aega kuhugi linnaserva. Sealt, ühest kaubanduskeskusest, saingi kätte vajamineva adapteri.

Järgmisel hommikul ootas Jorge mind hosteli ukse ees, et aidata mul kohvrid bussijaama vedada. Enne hüvastijättu küsisin, kas ehk tahab ta anda mulle oma telefoninumbri, et saaksin helistada, kui peaksin uuesti Cancúni sattuma. Jorge vastas, et mobiiltelefoni tal hetkel ei ole, aga võin siiski proovida temaga ühendust saada Kuubal elava onu kaudu. Et kui tal siis juhuslikult peaks mobiil olema, saab onu selle numbri öelda. Jorge kritseldas paberilehele onu nime ja koduse telefoni. (See paberilipik, kuhu on kirjutatud „tío Jose” ja tema Kuuba lauatelefoni pikk number, on mul siiamaani sahtlipõhjas alles.) Kui lõpuks küsisin, kus Jorge siin Cancúnis elab, lõi ta silmad maha ja vastas, et magab siinsamas bussijaamas. Jorge oli kodutu.    

Kainelt mõtlev inimene ütleks selle jutu peale, et on puhas hullumeelsus kusagil võõras Mehhiko linnas minna kaasa mingi suvalise kaltsakaga. Halvemal juhul vägistab ta su kuskil nurga taga ära, paremal juhul röövib rahast paljaks. Et selliseid asju juhtub maailmas kogu aeg, eriti nn Kolmanda Maailma riikides ja sinisilmsete lääne turistineiudega. Minu heade kogemuste kohta ütleks ta, et ju mul lihtsalt vedas, aga muidu olen ikka heauskne naiivitar küll. Inimestel on õigus arvata ja uskuda, mida nad soovivad. Kui ma oleksin nende heatahtlike tarkade nõuandeid kuulda võtnud, oleks mul enamik maagilisi ja avardavaid hetki jäänud elus kogemata. Samuti oleks jäänud sõlmimata mõni elukestev sõprus. 

Eks siin ole küsimus ka selles, kas tajuda ennast muust maailmast eraldiseisvana või osana tervikust, kus kõik on elav, hingestatud ja üksteisega seotud. Minu jaoks on kõik olev nagu üks suur seeneniidistik või ämblikuvõrk, kus nähtamatud niidid on ehk tugevamadki kui nähtavad. Kui võtta hetk ja seda kogeda, võib juhtuda, et ei tunnegi end enam üksiku ja abituna, ehkki see pealtnäha võib nii näida. Mina usun, et võrk kannab.

Foto: Teemu Tretjakov (dreamstime.com)