Paar päeva tagasi juhtus minuga tore lugu.
Organiseerisin meie kortermaja gaasitorude parandustöid. Mõni päev enne tehniku saabumist pidin trepikotta üles riputama teatise gaasi ajutise sulgemise kohta sel ja sel kuupäeval ja kellaajal. Samuti oli lehel kirjas, mida teha, kui tööde käigus on torudesse sattunud õhk ja gaasiseade ei peaks kohe käivituma.
Tööde hommik jõudis kätte ja kokkulepitud kellaajal lasin tehniku alt uksest sisse. Olin jala otsa torganud mehe plätud, mulle 8 numbrit suured. Lapsed olid kingadega mänginud ja ma ei suutnud enda plätusid piisavalt kiiresti üles leida. Mis sa hing teed, tööaeg jookseb ja sokkis ju ei lähe trepikotta!
Tehnik oli muheda olekuga vanem mees. “Mina njüüd alustan. A kus tjeatis?” jäi slaavi päritolu mees mulle küsivalt otsa vaatama. Sel hetkel lahvatas mulle pähe, et olin unustanud teatised välja printida ja üles panna. Mu keha tardus ja silmad paisusid suureks nagu praetaldrikud. Vahtisin tehnikule otsa näoga, nagu oleksin ahjuroobi alla neelanud. “Ma vist unustasin,” kähistasin viimaks hauataguse häälega.
Ilmselt tõstis minus sel hetkel pead viieline IIB klassi tüdruk, kes kunagi ühtegi kooliasja koju ei unustanud ega ühelegi õpetaja küsimusele valesti ei vastanud. Viga oli küllaltki väike, aga kohkumine selline, nagu oleksin oma unustamisega põhjustanud humanitaarkatastroofi.
Tehnik, nähes minu lapselikku, siiralt armetut hädanägu, puhkes südamest naerma. Sain kohe aru, mis mehele nalja teeb, ja naersin temaga kaasa. Hirnusime koos mitu minutit nii, et pisarad silmis. Lõpuks ütles mees, et ärgu ma nii väga muretsegu, tal on autos see teatis olemas, toob kohe ära ja saan üles riputada.
Ka niisugune spontaanselt jagatud inimlik soojus on integratsioon.
 |
Foto: Stormy All (unsplash.com) |
