Lapse küsimus

Ilusal päikesepaistelisel suvepäeval jalutasin oma viieaastase tütrega küla vahel. Ühe värava ette oli pargitud uhke kabriolett. Küllap mingid noored kutid, käis mõte peast läbi. Õige pea pidin aga tõdema, et stereotüüpne mõtlemine mängis mulle seekord ninanipsu: heki tagant ilmusid välja hoopis kaks hallipäist vanahärrat ja istusid autosse. Majaperemees jäi masina kõrvale seisma ja külalistega juttu puhuma.

Foto: Josep Curto (dreamstime.com)

„Miks sellel autol katust pole?” küsis minu laps meestelt kindlal ja nõudlikul toonil, julge ja uudishimulik nagu ta mul on.

Mehed ei osanud sellist südikat arupärimist nähtavasti oodata ja kõik kolm pahvatasid valju häälega naerma. Üks neist pomises midagi semudele – ilmselt mingi killu, sest seltskond rõkkas taas naerda. Siis võttis auto paigalt ja kihutas minema, ilma et ükski meestest oleks vaevunud lapsele selgitama, miks see imeloom siis ikkagi ilma katuseta on. Laps jäi pettunud ilmel autole järele vaatama. Püüdsin siis ise selgitada, mis värk selle olematu katusega on.

See pealtnäha lõbus ja süütu vahejuhtum pani mind aga sügavamalt järele mõtlema. Täiskasvanutena saame ju aru, mis meestele nalja tegi, ja küllap ei mõelnud nad midagi halba. Ent millise sõnumi võis nende reaktsioon anda lapsele? „Sinu küsimus on naeruväärne ja me ei vaevu sellele vastama. Oled rumal plika ega vääri meie selgitusi,” on üks võimalik tõlgendus.

Just nii, väikestes igapäevastes vestlustes ja vahejuhtumites – tilk tilga haaval – kujuneb välja kasvava inimese minapilt. Kui naeruvääristamise ja pisendamise piisakesi muudkui koguneb, võib neist pikapeale kerkida madala enesehinnangu ja väärtusetusetunde mädasoo, kust end juukseidpidi välja tõmmata on väga raske. Vahetevahel piisab ka ühestainsast mõtlematult pillatud märkusest, et väikese inimese enesekindlus pihuks ja põrmuks lüüa.

Meediast ja elust enesest on mul jäänud mulje, et paljude Eesti naiste enesehinnangu ja -usu ning tegeliku võimekuse vahel laiutavad pirakad käärid. Loomulikult mitte alati ja iga kord, aga siiski veel liiga tihti on nii, et isegi kui ollakse omal alal tunnustatud spetsialist, ei söandata kandideerida vastutusrikastele töökohtadele, küsida rohkem palka ega võtta avalikult sõna – sest ennast ei peeta piisavaks. „Ah mis nüüd mina,” mõtlevad need naised. Ehk tõstab neis sel hetkel pead väike tüdruk, kelle üle kamp külaonusid kord valjuhäälselt naeris?

Missugune siis võiks olla see sõnum, mida mina täiskasvanuna soovin lapsele edasi anda? „Ma austan sind kui isiksust ja toetan sinu kasvamise teekonda. Mul on hea meel, et sa tunned maailma vastu huvi ja püüad sellest aru saada. Mitte ükski sinu küsimus ei ole minu silmis naeruväärne ega tühine. Ma olen olemas, kuulan sind ning võtan aja, et sinu küsimustele vastata – nii hästi või halvasti kui ma oskan. Oled minu jaoks väärtuslik ja oluline.” Loomulikult see alati ei õnnestu, kuid niisugust soovi meeles hoides on vähemasti võimalik oma suhtlemisviisi märgata ja järgmine kord paremini püüda.

Minu südamesoov on, et tütrest kasvaks selge silmavaatega ja julge naine, kes söandab avaldada arvamust ning esitada küsimusi, ka ebamugavaid. Seepärast püüan tema enda küsimustele alati vastata, ükskõik kui naljakad need mulle ka ei tunduks.

Mina aastal 1989