Äsja lahkus meie hulgast operaator Priit Vehm. Tahan rääkida tema mälestuseks ühe loo.
90ndatel ja nullindatel tegutses Vergi külas Lääne-Virumaal legendaarne rannabaar nimega Lamba-Ada, rahvasuus Lambaada. Kuna meie pere suvekodu asub seal lähedal, sai sealt suviti isegi läbi astutud.
Üks neist kordadest oli 2001 suvel, kui olin 14. Sugulased võtsid mind kõrtsi kaasa, aga aurasid ise üsna varsti mingi seltskonnaga ära ja mina jäin üksi tantsusaali laua taha istuma. Mingil hetkel tekkis mulle lauanaabriks Priit. Hakkasime juttu rääkima. Üsna kiiresti selgus, et meil on ühised huvid. Sellest kujunes üks tore õhtu. Vestlesime pikalt kirjandusest, ajaloost ja elust enesest. Priit naeris õige mitu korda südamest, ise imestades, kuidas ma ikka nii noor saan olla. Ju tundusin kui väike vanainimene. Jutustamise kõrvale tegime Pihlapi ja Nuude igihaljaste lööklaulude järgi paar tantsu ka. Priit oli siis 29.
Õhtu muudkui edenes ja sugulased polnud ikka veel kõrtsi näole andnud. Mis teha, tuli üksinda ette võtta neljakilomeetrine jalgsimatk suvekoju. Priit pakkus lahkelt, et viskab mu autoga ära. Seda ta tegigi. Tänas soojalt toreda õhtu eest ja läinud ta oligi. Vist jättis ka visiitkaardi, enam ei mäleta.
Miks ma sellest räägin? Arvestades meie ühiskonnas levinud suhtumisi ja hoiakuid, on ilmne, et nii mõnigi teine mees oleks samas olukorras mind käsitlenud kui süllelangenud õnne ja nii-öelda käe põlvele libistanud. Legaalne värk ju. Alles järgmisel aastal tõstetakse meil seksuaalse enesemääramise eapiir 14lt 16le.
Ning jah, ka mulle jättis sitamaitse suhu, et laste ombudsman käis Peeter Helme raamatuesitlusel klaase kõlistamas. Tahtsin selle uudise valguses kirjutada ühest mehest, kes ei olnud Peeter Helme. Kes käitus nii, nagu üks tõeline mees sellises olukorras käituma peakski.
Aitäh Sulle, Priit. Alati, kui Sinu nime mõne saate või filmi lõputiitrites nägin, tuli hea tunne sisse. Kerget lendu pilvede taha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar