Kohtumine ürgnaiseliku elujõuga

Pisut muudetud kujul ilmunud ajakirjas Eesti Naine (nr 5/2022).

Käisin hiljuti kinos vaatamas dokumentaalfilmi „Ivanna elu”, mis oli ka tänavuste hõimupäevade avafilm. See räägib 26-aastasest neenetsi naisest, kes elab tundras koos oma viie lapse ja põhjapõtradega. Kes pole näinud – minge kinno, kui veel jõuate, või vaadake Apollo TVst. See on väga raju film, mis puudutab mitmel tasandil ja sügavalt.

Kaader filmist "Ivanna elu"

Ivanna elab lõikavkülmas tundras keskmise eestlase jaoks väga karmides tingimustes. Oma viit last ja põhjapõtru kasvatab ta üksinda. Laste isa on kolinud perest eemale suuremasse asulasse, et leida teenistust naftatöölisena, aga selle asemel veedab oma päevi hoopis viinapudeli seltsis. Ekspluateeriv ja hoolimatu inimtegevus on muutnud tundra keskkonda ja kliimat, mistõttu enamik Ivanna põtru sureb. Naine on sunnitud jätma traditsioonilise eluviisi ja kolima linna, et peret ära elatada.

Põlisrahvaste saatus muutuvas maailmas, ökoloogiline katastroof, emaduse vaevad ja rõõmud, suhe vägivaldse joodikuga ... Need on vaid mõned paljudest teemadest, mis siin mõtteainet pakuvad. Eelkõige − vähemasti minu jaoks − räägib see film aga ürgnaiselikust elujõust, mis pressib end võilille kombel läbi kõige karmimatest takistustest. Igal juhul on see minu viimaste aegade parimaid kinoelamusi.

Kinosaalist väljunud, asetasin koti piletikassade kõrvale toolile ja hakkasin üleriideid selga sättima. Korraga kuulsin enda ligidal väga vana naise värelevat häält: „Tere! Siin algab kell viis hõimupäevade dokumentaalfilm, eks?” Naine oli pöördunud piletikontrolöri poole, sest kassad olid suletud. Silma järgi nägi ta välja umbes 90-aastane. Ta oli väga väike, kühmus ja nõjatus kahele kepile.

„Ei, proua, hõimupäevade filme meil enam ei näidata,” vastas piletikontrolör, hilises keskeas hallipäine mees. „Eilsega said need seansid läbi. Te ajate midagi segamini.”

„Ei-ei, ma just tulen hõimupäevade ürituselt. Seal öeldi, et siin kinos on kell viis dokumentaalfilm. Tasuta.”

Mees vastas aeglaselt ja üksikuid sõnu rõhutades, justkui räägiks ta väikese lapsega: „Te saite millestki valesti aru, proua. Hõimupäevad veel toimuvad jah, aga tasuta filme enam ei näidata.”

„Aga seal ju öeldi selge sõnaga, et täna kell viis ja siin kinos. Kuidas siis nii?” Eideke näis olevat ülimalt nördinud ja vajus veel rohkem maadligi, kui ta juba oli.

Kella viieni oli aega veel tund. Heitsin huvi pärast pilgu ekraanile lae all, kus olid kuvatud algavad seansid. Tõepoolest, kella viiese filmi järel oli märge „Hõimupäevad 2021”. Astusin ligi ja ütlesin piletimehele: „Vaadake, tablool on kirjas, et kell viis algab hõimupäevade film.”

Vana naise nägu lõi lootusrikkalt särama. „Ah et siis ikka on jah? On, eks ole?” Ta jäi mulle oma helehallide silmadega otsa vaatama, justkui oodates, et mina võtan nüüd tema murega tegelemise üle.

Mees puuris vidukil silmil tablood. „Oot-oot, on tõesti. Olen siis vist hoopis ise millestki valesti aru saanud. Kohe küsime järele.”

Üheskoos suundusid nad kohviku kassasse, kus müüdi pileteid. Seal selgus, et filmi tõepoolest näidatakse ja tasuta pealekauba. Läksin vaikselt oma teed.

See oli väike asi, aga hea tunne jäi sisse veel tükiks ajaks. 

***

Tajusin selgelt, et neis kahes naises − filmi peategelases Ivannas ja end hõimupäevadele kohale vinnanud vanatädis − on midagi ühist. Seesama takistusi trotsiv ürgne elujõud, mis mulle ekraanilt vastu hoovas, seisis mõni minut hiljem kino kassas. Nõnda sulandusid filmielamus ja sellele järgnenud eluline olukord minu jaoks justkui üheks võimsaks naiseliku väe manifestatsiooniks, mis oli sügavalt maagilis-realistlik kogemus ja puudutas põhjani. Tundsin kogu naha ja karvadega, et olen õigel ajal õiges kohas.

Ehk tundis sama ka vana naine. Kui ma vaid oskaks kokku lugeda kordi, mil võõrad inimesed mind ennast sarnastes olukordades aidanud on ...

Loodan südamest, et aastal 2077, kui ma ise 90 peaksin saama, hõimupäevad veel toimuvad. Kui siis veel elus olen, tahaks neist osa võtta – juhul kui ma muidugi sama elujõuline olen kui see naine. Ja Ivanna.

Eks aeg näitab.