Tõlked

Argentina kirjaniku Julio Cortázari novell “Ülevõetud maja” (“Casa tomada”, 1946). Tõlge hispaania keelest Müürilehes (number 24, pööripäev 2012), Kristel Liivi nime all: https://issuu.com/muurileht/docs/muurileht24_pooripaev2012/39

Argentina kirjaniku Federico Falco novell "Elevant" ("Elefantes", 2010). Tõlge hispaania keelest Värskes Rõhus (number 35, sügis 2013), Kristel Liivi nime all: https://va.ee/wp-content/uploads/2019/04/VR35.pdf

Argentina kirjaniku Samanta Schweblini novell "Linnuõgija" ("Pájaros en la boca", 2009). Tõlge hispaania keelest Värskes Rõhus (number 44, talv 2015): https://va.ee/wp-content/uploads/2019/04/VR_44.pdf

Ülevõetud maja 

Julio Cortázar

Meile meeldis see maja. Lisaks sellele, et ta oli ruumikas ja vanaaegne (seda tänapäeval, mil vanade majade materjal tihtipeale oksjonil rahaks tehakse), kandis ta endas mälestusi meie vaarisadest, isapoolsest vanaisast, meie vanematest ja kogu lapsepõlvest.

Me Irenega harjusime elama majas kahekesi, mis oli tegelikult ju hullumeelsus, sest sinna oleks lahedalt mahtunud elama kaheksa inimest, ilma et nad oleksid üksteist segama hakanud. Meil oli kombeks ärgata hommikul kell seitse ja maja puhtaks pühkida. Nii kella üheteist paiku jätsin ma Irene viimaseid tube üle tõmbama ning suundusin kööki. Lõunat sõime keskpäeval, kellaajast alati täpselt kinni pidades, ja pärast seda ei jäänud enam muud teha, kui mõned mustad nõud pesta. Oli ääretult meeldiv süüa lõunat, mõeldes samal ajal oma põhjatule ja vaiksele majale ning asjaolule, et tema puhtana hoidmiseks piisas vaid meist kahest. Mõnikord tuli meil lausa mõttesse, et ehk oli just maja see, kes meil omal ajal abielluda ei lasknud. Irene andis kahele kosilasele ilma suurema põhjuseta korvi, minu María Esther suri aga enne, kui kihludagi jõudsime. Niisiis võtsime neljakümnenda eluaasta vastu vaikiva teadmisega, et meie lihtne ja tasane õe-venna abielu tähistab selles majas vaarvanematest alguse saanud põlvkondliku järjepidevuse vältimatut lõppu. Oleksime seal ühel päeval surnudki ning maja jäänuks hämarkaugetele sugulastele, kes oleksid ta maa ja telliskivide müügiga rikkaks saamise lootuses maha lammutanud. Või mis parem ja õiglasemgi: meie ise oleksime maja kokku lükanud, enne kui hilja.

Irene ei olnud kunagi kellelegi tüliks. Kui hommikused toimetused tehtud said, veetis ta kogu ülejäänud päeva oma magamistoa sohval kududes. Mul pole aimugi, miks ta nii palju kudus, ma arvan, et kudumine on naiste jaoks üks suur ettekääne mittemidagitegemiseks. Irene selline ei olnud. Ta kudus alati vajaminevaid asju: talvesviitreid ja sokke minu tarvis, hommikumantleid ja veste enda jaoks. Mõnikord kudus ta vesti valmis ning seejärel harutas selle üles, sest tehtud töös oli olnud midagi, mis talle ei meeldinud. Oli lõbus vaadata, kuidas krussis lõngapundar korvis oma varasema vormi kaotamisele visa vastupanu osutas. Laupäeviti käisin ma kesklinnas õe jaoks lõnga hankimas. Irenel oli usku minu heasse maitsesse, ta jäi alati värvivalikuga rahule ja mul ei tulnud kunagi ühtegi lõngavihti poodi tagasi viia. Kasutasin neil väljaskäikudel võimalust, et teha üks tiir raamatukauplustes ja pärida – paraku ilmaasjata –, ega prantsuse kirjanduse vallast mõnd uudisteost saadaval ole. 1939. aastast saati ei olnud Argentinasse midagi väärtuslikku jõudnud.

Kuid õigupoolest on just maja see, millest ma rääkida tahtsin, maja ja Irene, sest mina ise ei oma tähtsust. Huvitav, mida Irene küll ilma oma kudumistööta teinud oleks. Inimene võib ju üht ja sama raamatut aina üle lugeda, aga kui üks pullover on kord juba valmis kootud, siis selle uuesti kudumine mõjuks justkui mingit laadi teotusena. Ühel päeval leidsin kampripuust kummuti alumisest sahtlist hunniku valgeid, rohelisi ja sirelikarva rätikuid. Naftaliini järele lõhnavad sallid olid üksteise otsa kuhjatud nagu pudukaupluses. Ma ei söandanud Irene käest küsida, mida ta nendega ette võtta kavatses. Meil polnud tarvidust endale elatist teenida: iga kuu saime maavalduste pealt korraliku sissetuleku ja jõukus üha kasvas. Ent Irene meelt lahutas vaid kudumine. Ta näitas selles üles imelist osavust ning mina võisin mööda saata tunde muudkui vaadates, kuidas tema käed käisid varraste klõbinal nagu hõbedased siilid, samal ajal kui lõngakerad põrandal korvikestes aina hüplesid. See oli ilus.

Kuidas saaksin ma mitte meenutada maja planeeringut. Söögituba, gobeläänidega kaunistatud elutuba, raamatukogu ja kolm suurt magamistuba jäid maja tagumisse poolde, mille aknad avanesid Rodríguez Peña tänavale. Vaid üksainus koridor oma massiivse tammepuust uksega eraldas seda majaosa hoone eesmisest tiivast, kus asusid vannituba, köök, meie magamistoad ja kõige keskel elutuba, mis oli omakorda ühenduses magamistubade ja koridoriga. Majja sisenemiseks pidi kõigepealt läbima glasuurplaaditud seintega esiku, kust pääses sepistatud võreukse kaudu edasi elutuppa. Sisenemiseks tuli niisiis minna läbi esiku, avada rauast siseuks ja astuda elutuppa. Viimase kummaski külgseinas asusid meie magamistubade uksed ning otse ees koridor, mis viis maja tagumisse ossa. Mööda koridori edasi kõndides jõudis tammepuust ukseni, mille tagant algaski maja teine tiib. Õigupoolest võis vahetult enne ust ka vasakule pöörata ning liikuda edasi mööda kitsamat koridori, mis viis kööki ja vannituppa. Kui vaheuks oli avatud, võis märgata, et maja on väga suur. Kui uks kinni seisis, jäi mulje, et tegemist on korteriga – mõne sellisega, nagu neid tänapäeval ehitatakse ning kus on vaevu ruumi ringiliikumiseks. Meie Irenega elasime maja eesmises tiivas ja käisime teisel pool tammepuust ust peaaegu alati vaid selleks, et seal koristada. On lausa uskumatu, kuidas mööblile tolmu koguneb. Buenos Aires olevat puhas linn – kui ta seda ongi, siis ainuüksi tänu oma elanikele, ei muule. Õhus on liialt palju tolmu. Jõuab vaid tõusta kergeimgi tuuleiil, kui seinalaudade marmorpinnad ja makrameelinikute rombimustrid taas tolmuga kattuvad. On tükk tööd, et seda sulgharjaga ära pühkida. Tolm tõuseb lendu ja jääb õhku hõljuma, et mõni hetk hiljem uuesti mööblile ja klaverile langeda.

Minu mälestus juhtunust püsib jätkuvalt ere, ega tuhmu kunagi, sest see, mis toimus, oli tegelikult lihtne ning möödus tühiste sekeldusteta. Irene kudus oma magamistoas, kell oli kaheksa õhtul. Äkitselt tuli mul mõte matekann tulele panna. Sammusin piki koridori, kuni jõudsin tammepuust ukseni – see oli poikvel –, ja pöörasin väiksemasse, kööki viivasse koridori, kui kuulsin järsku mingit heli, mis näis tulevat söögitoast või raamatukogust. Hääle kõla oli tuhm ja summutatud, justkui oleks keegi tooli vaiba peale pikali lükanud või poolsosinal vestelnud. Samal ajal, või sekund hiljem, kuulsin ma häält koridoris, mis neist kahest ruumist tammepuust ukseni viis. Jõudsin vastu ust viskuda veel enne, kui liiga hilja, ja lõin selle kogu oma keharaskust appi võttes kinni. Õnneks oli võti meie poolel. Kindluse mõttes lükkasin lisaks veel suure riivi ette.

Seejärel läksin ma kööki ja panin kannu tulele. Kui olin ühes matekandikuga elutuppa tagasi jõudnud, ütlesin Irenele:

„Pidin koridoriukse lukku panema. Nad on tagumise osa üle võtnud.”

Õde lasi kudumistöö käest kukkuda ja vaatas mulle oma tõsiste, väsinud silmadega otsa.

„Oled sa kindel?”

Noogutasin.

„Sel juhul,” ütles ta vardaid üles korjates, „tuleb meil nüüd siin tiivas elama hakata.”

Asusin suure hoolega matet serveerimiseks ette valmistama, õel aga läks veidi aega, enne kui ta oma poolelijäänud kudumistööd jätkata sai. Mäletan, et ta kudus halli vesti. Mulle meeldis see vest.

Esimesed päevad olid meie jaoks piinarikkad, sest mõlemad olime ülevõetud majaossa jätnud hulga asju, mida armastasime. Kogu minu prantsuse kirjandus, näiteks, oli jäänud raamatukogusse. Irene igatses taga mingeid linikuid ja sussipaari, mis talvel jalad soojas hoidis. Minul oli kahju oma kadakapuust piibust ning arvan, et Irene ei saanud peast üht vanaaegset Hesperidina-pudelit[1]. Tihti juhtus – ehkki vaid esimestel päevadel –, et sulgesime mõne kummutisahtli ja vaatasime teineteisele nukral pilgul otsa.

„Seda pole siin.”

Jutt käis järjekordsest asjast, mille olime maja teisele poolele kaotanud.

Kuid olukorral olid ka omad head küljed. Koristamine muutus sedavõrd lihtsaks, et isegi siis, kui me hommikul hilja üles tõusime, näiteks kell pool kümme, ei tarvitsenud kell veel ühtteistki lüüa, kui juba istusime, käed rüpes. Irene tavatses mind nüüdsest köögis lõunasöögi valmistamisel aidata. Mõtlesime asjad hästi läbi ja otsustasime sedaviisi: sel ajal kui mina lõunasööki valmistan, teeb Irene valmis toidu, mida me õhtul külmalt sööme. Selline elukorraldus tegi meile rõõmu, sest alati oli tundunud tüütu videviku saabudes oma magamistubadest välja tulla ja süüa tegema hakata. Nüüd piisas lauast Irene magamistoas ning vaagnatest külmade suupistetega.

Irene oli rahul, sest nüüdsest jäi talle kudumiseks veelgi rohkem aega. Mina ei teadnud, mida ette võtta: mul polnud ju enam mu raamatuid. Et õde mitte vaevata, hakkasin isa margikogu korrastama, see aitas hästi aega surnuks lüüa. Meil oli väga tore, kumbki oma tegevuse kallal. Olime pea alati Irene magamistoas koos, seal oli mugavam. Vahetevahel ütles Irene:

„Vaata seda mustrit, mille ma just välja mõtlesin. Nagu ristikhein, kas pole?”

Mõne aja pärast olin mina see, kes õele neljakandilise paberilehekese silmade ette lükkas, et näidata mõnd väärtuslikku Eupen-Malmedy postmarki. Me tundsime end hästi ja tasapisi lakkasime mõtlemast. Mõtlemata on võimalik elada.

(Iga kord kui Irene unes rääkima hakkas, ärkasin ma kohe üles ega jäänud enam magama. Iial ei suutnud ma harjuda tolle kivikuju- või papagoihäälega, häälega, mis tuleb unenägudest, mitte kõrist. Irene tavatses öelda, et mina pidavat unes tugevasti vähkrema, nii et mõnikord tekk põrandale vajub. Meie magamistubasid lahutas elutuba, ent öösel oli majas kuulda iga krõpsu. Kui kumbki meist und ei saanud – mida juhtus tihti –, kuulasime teineteise hingamist ja köhimist ning aimasime ette, millal teine lüliti järele küünitab.

Muidu aga oli majas kõik vaikne. Päevasel ajal täitsid seda kodused helid: kudumisvarraste metalne klõbin, margialbumi lehtede krabin, kui ma neid keerasin... Tammepuust uks, nagu ma vist juba mainisin, oli massiivne. Vannitoas ja köögis, mis ülevõetud majaosaga külgnesid, rääkisime valjema häälega, Irene laulis mõnikord hällilaule. Köögis valitseb tavaliselt niigi sedavõrd vali portselanikolin ja klaasikilin, et muud helid sinna vaevalt vahele tungida saavad. Seal olles lubasime vaikusel maad võtta haruharva, ent kohe, kui magamistubadesse või elutuppa tagasi pöördusime, muutus maja taas vaikseks ja poolpimedaks. Me isegi astusime tasakesi, et teineteise rahu mitte häirida. Ma arvan, et sellepärast ärkasingi alati otsemaid üles, kui Irene öösel unes rääkima hakkas.)

Kui tagajärjed välja arvata, ei erinenud tol õhtul toimunu kuigivõrd eespool kirjeldatust. Õhtuti on mul tavaliselt janu, nii et enne voodisseheitmist teatasin Irenele, et lähen kööki ja joon klaasi vett. Magamistoa uksel (õde kudus) kuulsin köögi poolt mingit müra. Võib-olla tuli see köögist, võib-olla vannitoast – nurgatagune koridor summutas heli. Irene märkas, et jäin äkitselt ühe koha peale seisma, ning astus sõnagi lausumata minu kõrvale. Jäime kuulatama. Oli selgemast selgem, et hääled tulid siitpoolt tammepuust ust, köögist või vannitoast, või lausa käänakuga koridorist siinsamas meie kõrval.

Me ei vaadanud isegi teineteisele otsa. Haarasin Irenel käsivarrest ja tõmbasin ta endaga kaasa, pilkugi tagasi heitmata jooksime sepistatud siseukseni. Müra meie selja taga muutus aina valjemaks, ehkki oli endiselt summutatud. Lõin siseukse pauguga kinni ja me jäime esikusse. Nüüd ei olnud enam midagi kuulda.

„Nad on selle poole üle võtnud,” ütles Irene. Kudumistöö rippus tal näpu otsas, lõngad jooksmas siseukseni, mille alla nad lõpuks ka kadusid. Kui õde nägi, et lõngakerad olid teisele poole jäänud, lasi ta kudumi silmagi pilgutamata maha kukkuda.

„Jõudsid sa mõne asja kaasa haarata?” küsisin talt lootusetult.

„Ei, mitte midagi.”

Meile olid jäänud ainult seljariided. Mulle tulid meelde viisteist tuhat peesot oma magamistoa kapis. Nüüd oli juba hilja.

Kuna mul oli kell käe peale jäänud, nägin, et see näitas ühtteist. Võtsin Irenel piha ümbert kinni (arvan, et ta nuttis) ja sedasi astusime tänavale. Lahkumise eel valdas mind kahjutunne. Keerasin välisukse korralikult lukku ja viskasin võtme rentslisse. See veel puudus, et mõni õnnetu hing, kel plaanis kätt võõra vara järele sirutada, majja hiilinud oleks – sellisel kellaajal, ja liiati veel ülevõetud majja.

---

[1] Hesperidina – apelsinikoorte baasil valmistatud, unikaalse maitsega aperitiiv, mis leiutati 1864. aastal Buenos Aireses; 1876. aastal registreeriti see esimese Argentina kaubamärgina. – tõlkija

Foto: Minna Aus

Elevant 

Federico Falco

Linnakesse jõudis rändtsirkus. Telk otsustati püsti panna raudteeäärsele platsile otse rongijaama kõrvale. Kogu kupatuse ülesseadmine võttis kolm pikka päeva. Kõigepealt joonistati maapinnale suur ring ning siluti selle sisse jääv ala tasaseks – sinna pidi tulema tsirkuseareen. Seejärel paigutati ringi ümber parajasse kaugusse haagiselamud, järelveokid ning puurid lõvide ja tiigritega. Teisel päeval kulus terve hommikupoolik telgi tugipostide maassetoksimiseks, nõnda et ümbruskond kaikus haamrilöökidest. Pärastlõunal vinnati üles kandesõrestiku kõige kõrgemad postid. Salk mehi hoidis kinni jämedast köiest ja sikutas täiest jõust, tuues tirimise rütmis kuuldavale valje hõikeid. Tööd juhatas üks maikas vanamees. Lõpuks kõrgus kõige pikem post keset platsi nagu mastipuu.

Kolmandal päeval heideti tugipostidele present peale ja telk oligi püsti.

Samal ajal lugesid luidrad naised – need, keda etenduse ajal võis näha läbi õhu lendamas – haagiselamute juures ajakirju või riputasid pesu puuokstele kuivama. Juba eemalt hakkas silma kondiväänaja, kes pikutas imenappide aluspükste väel oma majakese katusel ja võttis päikest, ning samuti mustkunstnik, kes poleeris parasjagu üht hiiglaslikku klaaskasti.

Linnakese elanikud panid koerad-kassid majadesse luku taha, sest käisid jutud, et tsirkuserahvas võib neid oma loomadele söödaks varastada. Ka ei lubanud emad lapsi tsirkuseplatsi lähedusse uudistama. Nad kartsid, et võsukesed võidakse ära röövida ja akrobaatide või žonglööridena tööle panna. Sellegipoolest tegid lapsed hulgakesi koolist poppi ja hiilisid vaatama, kuidas tsirkuses lõvisid söödetakse. Seal olid veel kinniseotud ahvid, kes kirpudest vaevatuna end alalõpmata kratsisid. Samuti tantsivad koerad, kes jooksid meeleheitlikult ühe mehe kannul, kes neile küpsiseid loopis, ja kaks valget hobust, kellest ühel oli nõnda pikk saba, et ulatus maani. Seal oli ka elevant. Halli värvi. Täiuslik. Suur. Selline nukravõitu olemisega.

Esimene etendus läks täismajale. Pärast ei olnud rahval muud jututeemat kui tsirkuses nähtud imed: kahurist lendav mees, inimpüramiid, hobuse seljas galopeeriv ja tuld sülgav naine, lõvid ja nende taltsutaja, väike tiiger, kellele oli kaabu pähe pandud ning kes esines koos klounidega. Need, kes ei olnud vaatemängu näinud, ootasid pikisilmi järgmist nädalavahetust. Kohalkäinud aga kõndisid ringi, rind uhkusest kummis.

Tsirkusedirektoril oli poeg, kelle ta otsustas panna nendeks viieteistkümneks päevaks kooli. Poiss käis kuuendas klassis. Otsemaid piirasid klassikaaslased uustulnuka ümber, lootes, et too jutustab neile oma lugematutest seiklustest. Nad uskusid, et tsirkuseelu kujutab endast tingimata midagi erakordset. Ent poiss ei soostunud sel teemal sõnakestki rääkima. Ta oli seltsimatu, karmi ja jultunud silmavaatega noormees. Ta jälestas seda, et teised suhtusid temasse kui mingisugusesse haruldusse. Vahetundide ajal ei läinud poiss klassist välja, vaid jäi oma pinki istuma ning põrnitses üksisilmi aknast välja tänavale. Kui tunnid läbi said, tuli talle järele kahe megafoniga varustatud vana pikap, millelt teadustati järgmisi etendusi. Mida lähemale klounihääl jõudis, seda punasemaks värvus tsirkusepoisi nägu. Seejärel oli tarvis veel vaid üles rivistuda ja riigilipp langetada.

Ühel pärastlõunal, enne tunnikella helisemist, jooksis klassiruumi üks tütarlastest ja andis tsirkusepoisile suu peale musi. Sealsamas tahtis plika plehku pista, ent poiss krahmas tal juustest kinni ning sundis ennast teistki korda suudlema. Ta ajas suu ammuli, justkui kavatsenuks tüdruku kõige täiega alla kugistada, ja surus keelega vastu neiu suud, kuni teise tugevasti kokku pigistatud huuled viimaks järele andsid. Siis lükkas tsirkusepoiss oma keele tütarlapse hammaste vahelt sisse ning poetas tolle roosasse õõnsusse oma maitsetuks näritud ja värvi kaotanud piparmündinätsu. Kui ülejäänud klassikaaslased ruumi sisenesid, leidsid nad eest nutva tüdruku, kes istus oma pingis, jalad tihedasti koos ja põll üle põlvede tõmmatud. Poiss aga vaatas endiselt aknast välja.

Ei läinud palju aega mööda, kui kõige nooremate klasside õpilaste seas hakkas ringlema kuulujutt: tsirkusepoiss olevat lohistanud ühe oma klassi plika sisehoovi ronitaimede alla ja käskinud tal end paljaks võtta. Väideti, et nad olevat seal kahekesi kakanud.

Kooli direktriss ei võtnud neid sosinaid kuigi tõsiselt, ent kutsus sellegipoolest tsirkusepoisi oma kabinetti. Seal toimus põhjalik ülekuulamine, mille käigus juhataja uuris, kuidas noormees ennast uues koolis tunneb ja kas klassikaaslased on ta kenasti omaks võtnud. Poiss oli oma vastustes kaunis kidakeelne.

Ühel päeval, kui selja taga oli kaks edukat nädalavahetust, pühkis tsirkusetrupp ilma igasuguse etteteatamiseta linnakese tolmu jalgadelt. Uut poissi enam koolis ei nähtud. Väljak, kus alles nüüdsama oli seisnud suur telk, oli korraga vaikne ja tühi. Ainult suur ja kurvameelne elevant seisis endiselt platsinurgas, jala ümber kett, millega ta oli posti külge aheldatud.

Politsei asus asja uurima. Selgus, et elevandi paberid ei ole korras – sellepärast trupp ta maha jätnud oligi. Kohale tuli ka loomaarst. Elevandi läbi vaadanud, lausus tohter: „Loom on väga haige. Sent surmale võlgu.” See uudis kurvastas inimesi väga.

„Kas tõesti ei anna enam mitte midagi teha? Äkki saaks teda siiski veel päästa?” küsisid linnaelanikud.

„Ei,” vastas veterinaar, „meil jääb üle ainult oodata.”

„Ja mis me surnud elevandiga peale hakkame?”

„Pole õrna aimugi,” vastas tõpratohter.

Samal ajal sagis elevandi ümber kari lapsi ja silkas looma jalgade vahelt läbi. Võisteldi selles, kes suudab eluka kõhu alt läbi lipsata nii, et too ise arugi ei saa. Varsti riputi elevandil juba saba küljes ning kõikidest kõige üleannetum poisijõmpsikas söandas talle koguni selga ronida. Mõnda aega kükitas marakratt seal ja lehvitas kaaslastele, enne kui end märkamatult alla tagasi libistas. Elevant seisis justkui naelutatult keset raudteeäärset maalappi ega jaksanud kärbeste eemalepeletamiseks õieti kõrvugi liigutada. Ta ei söönud ivagi. Tema lont rippus jõuetult ja käis vastu maad. Pilk tema pooleldi suletud silmades oli hämune.

Kaks päeva hiljem heitis loom hinge.

Keegi ei teadnud, mida surnud tsirkuseelevandiga ette võtta. Kõigepealt lõigati lahti tabalukk, mis hoidis kinni ahelat looma jala ümber, ja päästeti korjus köidikuist vabaks. Kopa abiga õnnestus trobikonnal meestel elukas linnavalitsuse kallurile vinnata, misjärel masin looma prügimäele toimetas. Sinna ta lebama jäetigi.

Mõnda aega käis kamp lapsi endistviisi elevandi otsas turnimas. Ühel päeval nad sinna enam ei läinud: korjus haises.

Linnapeale tuli koolnud elevant uuesti meelde alles siis, kui viimasest polnud järel muud kui üks kokkukuivanud ja vormitu hunnik. Meer asus asjaga tegelema ning lõpuks õnnestus tal skelett maha müüa ühele Formosa provintsi loodusmuuseumile. Selle tehingu eest kukkus linnavalitsuse kukrusse kena kopikas. Kohale kutsuti kolm tehnikut, kes kaks päeva elevandi konte valgendasid ja pappkastidesse sättisid. Tööga valmis saanud, laadisid nad kogu krempli ühte furgooniloksi ja sõitsid minema.

Elevandi luukere pidi asetatama aukohale muuseumi avaras vestibüülis, mis oli küll hämaravõitu, aga see-eest majesteetlik. Luustiku kokkupanek võttis aega poolteist aastat. Päevast päeva paigutati konte ükshaaval rauast karkassile, mis skeletti varjatult püsti hoidis. Nokitsemise juures võeti appi üks vana zooloogiaentsükolpeedia ning uuriti üksikasjalikult läbi iga luu, liiges ja pisimgi detail. Pikkamööda hakkas elevant kuju võtma. Kui luukere kokkupanek oli jõudnud lõpusirgele, avastati, et üks tilluke sabalüli on puudu. Teatmeteose järgi pidi sabalülisid olema üheksateist, ent praegu leidus neid vastavas kastis kõigest kaheksateist. Arvati, et küllap on kondike jäänud prügilasse rämpsu keskele vedelema, ent nii see siiski ei olnud.

Tegelikult oli luutükk tüdruku käes, kes oli suudelnud tsirkusedirektori poega. Ühel suveööl hiilis ta pimeduse varjus krabisevale ja võppuvale prügimäele ning vehkis kondijupi sisse, ilma et keegi sellest kunagi teada oleks saanud.

Tüdruk peitis elevandi sabalüli sügavale kummutilaeka põhja salajase päeviku kõrvale. Sealsamas oli ka kuivanud ja tuhmunud närimiskumm, roosa pael ümber – kallis mälestus.

Linnuõgija

Samanta Schweblin

Silvia auto seisis maja ees, ohutuled vilkumas. Mõtlesin korraks, kas oleks mingi reaalne võimalus ust mitte lahti teha, aga jalgpallimatš rõkkas üle terve maja, niisiis panin televiisori kinni ja läksin ust avama.

„Silvia,” ütlesin.

„Tere,” ütles tema ja tuli sisse, ilma et oleksin jõudnud midagi lisada. „Me peame rääkima, Martín.”

Ta viipas käega minu isiklikule tugitoolile ja mina kuuletusin: mõnikord, kui minevik uksele koputab ja kohtleb mind nii nagu neli aastat tagasi, olen ikka seesama lollpea.

„See ei meeldi sulle. See on … see on karm lugu.” Silvia vaatas kella. „Asi on Saras.”

„Asi on alati Saras,” ütlesin mina.

„Sa kindlasti ütled, et liialdan, et olen hull ja nii edasi. Aga täna ei ole selleks aega. Sa tuled kohe praegu minu juurde, pead seda oma silmaga nägema.”

„Mis toimub?”

„Pealegi, ütlesin Sarale, et sa tuled, nii et ta ootab sind.”

Istusime hetke vaikides. Mõtlesin, mis järgmiseks juhtub, kui Silvia kulmu kortsutades püsti tõusis ja ukse juurde kõndis. Võtsin oma mantli ja läksin tema järel majast välja.

*

Väljast paistis maja samasugune nagu alati. Muru oli värskelt niidetud ja magamistoa rõdul rippusid Silvia asalead. Tulime kumbki oma autost välja ja astusime sõna lausumata majja. Sara istus tugitoolis. Ehkki selleks õppeaastaks oli kool juba läbi saanud, oli tal seljas koolivormi pihikseelik, nii et ta nägi välja nagu mõni pornoajakirja koolitüdruk. Ta istus, selg sirge, põlved kokku surutud ja käed põlvedel, pilk keskendunud mingile punktile aknal või aias, justkui teeks ta mõnd joogaharjutust. Märkasin, et kui seni oli ta ikka olnud pigem kahvatu ja kõhn, siis nüüd ta lausa pakatas tervisest. Tema jalad ja käed tundusid tugevamad, nagu ta oleks viimased paar kuud trenni teinud. Tema juuksed läikisid ja põski kattis õrn puna – justkui värvitud, aga ehtne. Nähes mind uksest sisse astumas, ta naeratas ja ütles:

„Tere, issi.”

Minu tütreke oli imearmas, aga nendest kahest sõnast piisas mõistmaks, et tüdrukuga on midagi pahasti, midagi, mis on kindlasti seotud tema emaga. Mõnikord mõtlen, et ehk oleksin pidanud ta enda juurde elama võtma; enamasti leian, et siiski mitte. Mõne meetri kaugusel televiisorist, akna kõrval, oli puur. See oli linnupuur – nii seitse-kaheksakümmend sentimeetrit kõrge –, mis kõlkus tühjalt.

„Mis see on?”

„Puur,” ütles Sara ja naeratas.

Silvia andis märku, et järgneksin talle kööki. Astusime köögiakna alla. Silvia läks tagasi tuppa, et veenduda, ega Sara meie juttu pealt ei kuula. Tüdruk istus endiselt tugitoolis, selg sirge, ja vaatas tänavale, justkui me poleks vahepeal toas käinudki. Silvia rääkis minuga tasasel häälel.

„Vaata, Martín. Pead seda asja nüüd hästi rahulikult võtma.”

„Hea küll, Silvia, lõpeta ära see pull. Mis toimub?”

„Ta ei ole mul eilsest saadik midagi söönud.”

„Nalja teed või?”

„Eks sa ise näed.”

„Ahah … segi oled või?”

Silvia andis käega märku, et läheksime tagasi elutuppa, ja osutas vabale tugitoolile. Võtsin Sara vastu istet. Silvia läks õue. Vaatasime, kuidas ta verandauksest välja läks ja garaaži siirdus.

„Mis emaga lahti on?”

Sara kehitas õlgu, andes mõista, et ta ei tea. Tema sirged mustad juuksed olid hobusesabasse seotud ning paks tukk ulatus peaaegu silmini.

Silvia tuli tagasi kingakarbiga. Ta hoidis seda kahe käega enda ees, otsekui oleks seal sees midagi õrna. Ta läks puuri juurde, avas selle, võttis karbist välja imetillukese, golfipallisuuruse varblase, asetas linnu puuri ja pani puuriukse kinni. Karbi viskas ta põrandale ja virutas jalaga eemale, üheksa või kümne samasuguse karbi juurde, mis lebasid hunnikus kirjutuslaua all. Seejärel tõusis Sara püsti, sädelev hobusesaba kuklas lehvimas, ja läks puuri juurde. Poolel teel tegi ta kerge hüppe, nii nagu see on kombeks temast viis aastat noorematel tüdrukutel. Seljaga meie poole, tõusis ta kikivarvule, tegi puuriukse lahti ja võttis linnu välja. Ma ei näinud, mida ta temaga tegi. Lind kriiskas ja rabeles tal peos, küllap üritas põgeneda. Silvia kattis käega suu. Kui Sara meie juurde tagasi tuli, polnud lindu enam kusagil. Tüdruku suu, nina, lõug ja mõlemad käed olid verega koos. Ta naeratas justkui häbenedes, tema hiiglaslik suu väändus ja avanes ning nähes tema punaseid hambaid, olin ainsa hüppega püsti. Ma jooksin WC-sse, panin ukse lukku ja oksendasin. Mõtlesin, et Silvia tuleb mulle järele ja hakkab ukse tagant süüdistusi ja käsklusi jagama, aga seda ei juhtunud. Pesin suu ja näo puhtaks ning jäin peegli ette kuulatama. Nad tassisid ülemiselt korruselt alla midagi rasket. Maja välisuks käis mitu korda lahti ja kinni. Sara küsis, kas ta tohib riiuli pealt foto kaasa võtta. Silvia jaatav vastus kostus juba kusagilt kaugemalt. Paotasin hiirvaikselt ust ja piilusin koridori. Välisuks oli seliti lahti ja Silvia tassis linnupuuri minu auto tagaistmele. Mõtlesin juba majast välja tormata ja neile üht-teist käratada, ent siis astus Sara köögiuksest välja tänavale ning sedamaid jäin nagu naelutatult paigale, et ta mind ei näeks. Nad kallistasid. Silvia andis tüdrukule musi ja pani ta kõrvalistmele istuma. Ootasin, kuni ta tuppa tagasi tuli ja enda järel ukse sulges.

„Mida kuradit …?”

„Sa võtad ta kaasa.” Silvia läks kirjutuslaua juurde ning hakkas tühje karpe laiaks litsuma ja kokku murdma.

„Püha jumal, Silvia, su tütar sööb linde!”

„Ma ei suuda enam.”

„Ta sööb linde! Kas sa teda arstile oled näidanud? Kuhu kurat ta nende luud paneb?”

Silvia jäi mulle otsa vahtima, pilk hajevil.

„Oletan, et ta kugistab ka need alla. Ma ei tea, kas linnud …” ütles ta ja vajus mõttesse.

„Ma ei saa teda kaasa võtta.”

„Kui ta siia jääb, siis tapan ennast ära. Tapan iseenda, aga enne tapan tema.”

„Aga ta sööb linde!”

Silvia läks WC-sse ja keeras ukse lukku. Vaatasin aknast välja. Sara istus autos ja lehvitas mulle rõõmsalt. Üritasin end rahulikuks sundida. Mõtlesin asjadele, mis aitaksid mul teha need paar kohmakat sammu ukseni, ja palvetasin, et sellest ajast piisaks, et minust saaks jälle tavaline inimene, korralik ja organiseeritud tüüp, kes on võimeline seisma kümme minutit supermarketi konserviriiuli ees veendumaks, et väljavalitud herned on need kõige paremad. Mõtlesin veel, et kui leidub inimesi, kes söövad teisi inimesi, siis elus lindude söömine ehk ei olegi nii hull asi. Ja seda, et tervise seisukohalt on see parem kui narkootikumid, ja sellist asja on lihtsam varjata kui kolmeteistaastase tüdruku rasedust. Sellegipoolest arvan, et terve tee, kuni mu käsi autoukse käepidet puudutas, korrutasin muudkui omaette: „Ta sööb linde, ta sööb linde, ta sööb linde …”

Viisin Sara enda juurde. Tee peal ei lausunud ta sõnagi ja kui kohale jõudsime, tõstis ta ise oma asjad autost maha. Oma puuri, oma kohvri – see oli pandud pagasiruumi – ning neli samasugust kingakarpi nagu see, mille Silvia oli garaažist toonud. Ma ei suutnud talle appi minna. Tegin ukse lahti ja ootasin, kuni ta kogu kraamiga tuppa jõudis. Seejärel juhatasin ta ülemise korruse tuppa. Kui ta oli end sisse seadnud, kutsusin ta alla ning panin söögitoa laua taha enda vastu istuma. Valmistasin kaks tassi kohvi, Sara aga lükkas enda oma kõrvale ja ütles, et ei joo kuumi jooke.

„Sa sööd linde, Sara,” ütlesin.

„Jah, issi.”

Ta hammustas huulde, häbipuna palgel, ja lausus:

„Sina ka.”

„Sina sööd elus linde, Sara.”

„Jah, issi.”

Mõtlesin, mis tunne oleks neelata alla midagi, mis on soe ja liigutab, tunda kõiki neid sulgi ja jalgu oma suus, ning katsin käega suu, nõnda nagu oli Silvia seda ennist teinud.

*

Möödus kolm päeva. Sara istus pea terve päeva elutoa tugitoolis, selg sirge, põlved koos ja käed põlvedel. Mina läksin varakult tööle ja veetsin kogu päeva, lüües internetti lõputuid kombinatsioone sõnadest „lind”, „toores”, „ravi” ja „adopteerimine”. Samal ajal teadsin, et tema istub endiselt tugitoolis ning vaatab juba õige mitmendat tundi aeda. Kui kella seitsme paiku koju tagasi jõudsin ja nägin teda täpselt niisugusena, nagu olin päev läbi ette kujutanud, tõusid mul kuklakarvad püsti. Tekkis tahtmine minna majast välja ja jätta ta sinna luku taha, hermeetilisse vangistusse, nõnda nagu lapsed püüavad putukaid ja hoiavad neid klaaspurgis, kuni seal õhk otsa lõppeb. Kas oleksin suutnud seda teha? Väikese poisina nägin tsirkuses habemega naist, kes oli endale hiired suhu toppinud. Ta hoidis neid seal mõnda aega, sabad kokkupigistatud huulte vahelt välja vingerdamas, ja jalutas publiku eest läbi, endal silmad pärani. Nüüd mõtlesin selle naise peale vaat et igal öösel, kui voodis unetuna küljelt küljele vähkresin ja kaalusin, kas oleks võimalik Sara psühhiaatriahaiglasse panna. Võiksin teda siis nädalas korra või paar vaatamas käia. Saaksime Silviaga tal ju kordamööda külas käia. Mõtlesin olukordadele, kus arstid soovitavad patsiendi isoleerida ja mõneks kuuks perekonnast eraldada. Võib-olla oleks see olnud kõikide jaoks hea lahendus, aga ma ei olnud kindel, kas Sara niisuguses kohas ellu jääks. Või siiski. Nii ehk naa, tema ema ei lubaks seda, mõtlesin. Või lubaks. Ma ei suutnud otsusele jõuda.

Neljandal päeval tuli Silvia meid vaatama. Tal oli kaasas viis kingakarpi, mille jättis välisukse kõrvale koridori. Kumbki meist ei lausunud nende kohta sõnagi. Ta küsis Sara järele, mispeale juhatasin ta ülakorruse tuppa. Kui ta alla tuli, pakkusin talle kohvi. Jõime seda elutoas, vaikuses. Silvia oli näost kahvatu ja tema käed värisesid nii tugevasti, et iga kord, kui ta kohvitassi alustassile asetas, oli kuulda klõbinat. Kumbki teadis, mida teine mõtleb. Mina oleksin võinud öelda: „See on sinu süü, said, mis tahtsid.” Tema võinuks öelda midagi absurdset, nagu „See on sellepärast, et sa ei pööranud talle kunagi tähelepanu.” Tõtt-öelda olime sellest kõigest juba väga väsinud.

„Jäta see minu hooleks,” ütles Silvia ukse peal, näidates näpuga kingakarpidele. Ma ei öelnud midagi, aga olin talle selle eest sügavalt tänulik.

*

Supermarketis lükkasid inimesed ostukärusid, mis olid täis hommikuhelbeid, maiustusi, köögivilju ja piimatooteid. Mina piirdusin oma konservidega ja poetasin end vaikselt kassajärjekorda. Käisin supermarketis kaks või kolm korda nädalas. Mõnikord läksin sealt enne kojuminekut läbi isegi siis, kui mul midagi vaja ei olnud. Võtsin käru ja jalutasin riiulivahed läbi, ise mõeldes, ega ma midagi unustanud ole. Õhtuti vaatasime koos televiisorit. Sara istus, selg sirge, diivani ühes nurgas ja mina teises, iga natukese aja tagant vargsi piiludes, kas ta ikka vaatab saadet või vahib juba jälle üksisilmi aeda. Valmistasin meile mõlemale toidu ning tõin kahel kandikul elutuppa. Tõstsin Sarale tema kandiku ette, ja sinnapaika see jäigi. Ta ootas, kuni ma sööma hakkasin, ja ütles siis:

„Vabanda mind, issi.”

Ta tõusis püsti, läks üles oma tuppa ja sulges taktitundeliselt ukse. Esimesel korral keerasin televiisoril hääle maha ja jäin vaikuses ootele. Hetkeks oli kuulda läbilõikavat kriiset. Mõni sekund hiljem keeras Sara vannitoas kraani lahti ja laskis veel joosta. Vahel tuli ta mõne minuti pärast alla tagasi, juuksed perfektses soengus ja rahulik ilme näol. Teinekord aga läks ta duši alla ning naasis elutuppa juba pidžaamas.

Õue minna Sara ei tahtnud. Tema käitumist jälgides tekkis mul mõte, et ehk hakkab tal välja kujunema agorafoobia. Vahetevahel viisin aeda tooli ja üritasin teda veenda, et ta natukeseks ajaks välja läheks. See oli asjatu vaev. Ent hoolimata sellest suutis Sara säilitada oma särava jume ja muutus iga päevaga aina kaunimaks, justkui oleks ta hommikust õhtuni päikesepaistel võimelnud. Aeg-ajalt, koduseid toimetusi tehes, leidsin üksiku sule: ukse kõrvalt põrandalt, kohvipurgi tagant, söögiriistade vahelt või veel niiskena köögi kraanikausist. Pidades hoolikalt silmas, et Sara mind ei näeks, korjasin selle üles ja viskasin WC-potti. Mõnikord jäin vaatama, kuidas see veega alla läks. Siis jooksis paak uuesti vett täis ning potiaugus oli jälle rahulik ja peegelsile, mina aga vahtisin endiselt potti ja mõtlesin, et ei tea, kas oleks vaja veel korra supermarketis käia; et kas kogu selle pahna kuhjamine ostukärusse on ikka õigustatud; mõtlesin Sarale ja sellele, mis see on, mida ta seal aias näeb.

*

Ühel õhtul helistas Silvia ja teatas, et on ägeda gripiga voodis. Ta ütles, et ei saa meile külla tulla. Ta küsis, kas saan ilma temata asja korda aetud, ning siis mõistsin, et „ma ei saa teile külla tulla” tähendab „ma ei saa karpe juurde tuua”. Küsisin, kas tal on palavik, kas ta sööb korralikult, kas ta arsti juures on käinud, ja kui ta oli vastamisega juba paraja hoo sisse saanud, ütlesin, et pean kõne lõpetama, ning panin toru hargile. Telefon helises uuesti, aga ma ei võtnud vastu. Vaatasime televiisorit. Tõin endale toidu ette, aga Sara ei tõusnudki püsti, et oma tuppa minna. Ta vahtis aeda, kuni ma söömise lõpetasin, ja pööras alles siis pilgu tagasi ekraanile.

Järgmisel päeval käisin enne kojutulekut supermarketist läbi. Pistsin üht-teist kärusse, nii nagu ikka. Jalutasin riiulite vahel ringi, justkui teeksin esimest korda selle poega tutvust. Peatusin lemmikloomade osakonnas, seal, kus oli koera-, kassi-, küüliku-, linnu- ja kalatoit. Võtsin mõne toote riiulist välja, et vaadata, mida see sisaldab. Lugesin pakendilt, millest toit on tehtud, kui palju selles kaloreid on ning millised on soovituslikud kogused vastavalt tõule, kaalule ja vanusele. Seejärel läksin aiakaupade sektsiooni. Seal olid ainult taimed – õitega ja ilma –, lillepotid ja muld, niisiis läksin tagasi lemmikloomade osakonda ning jäin mõtlema, mida edasi teha. Rahvas täitis ostukärusid ja saalis minust mööda, püüdes mind mitte riivata. Valjuhäälditest kuulutati, et emadepäeva puhul kehtivad piimatoodetele soodushinnad, ning mängiti meloodilist lugu mingist tüübist, kellel on naisi jalaga segada, aga kes igatseb taga oma esimest armastust. Viimaks kõmpisin tagasi konserviriiuli juurde.

Sel õhtul läks Sara magama hiljem kui tavaliselt. Minu tuba asus otse tema oma all, nii et kuulsin, kuidas ta närviliselt mööda põrandat kõndis, voodisse heitis ja siis uuesti üles tõusis. Mõtlesin, missugune tema tuba küll välja näha võib: ma ei olnud Sara saabumisest saadik üleval käinud. Võib-olla oli see täiesti katastroofilises seisus, sõnnikut ja sulgi täis seapesa.

Kolmandal õhtul pärast Silvia kõnet jäin enne töölt kojuminekut seisma ühe loomapoe ees, et uurida kaupluseesise varikatte küljes rippuvaid linnupuure. Mitte ükski neist lindudest ei sarnanenud Silvia juures nähtud varblasega. Siinsed linnud olid värvilised, enamik neist ka veidi suuremat kasvu. Jõudsin seal natuke aega ringi vaadata, kuni müüja minu juurde tuli ja küsis, kas olen mõnest linnust huvitatud. Vastasin, et ei, absoluutselt mitte, ma ainult vaatan. Müüja jäi sinnasamma lähedusse, tõstis kaste ja vaatas niisama tänavale. Siis sai ta aru, et ma tõepoolest ei kavatsegi midagi osta, ning naasis leti taha.

Kodus ootas Sara mind tugitoolis oma sirgeselgses joogapoosis. Tervitasime teineteist.

„Tere, Sara.”

„Tere, issi.”

Tema roosa jume hakkas tasapisi kuhtuma ning ta ei näinud enam nii hea välja kui varasematel päevadel. Sara ütles:

„Iss…”

Neelasin oma suutäie alla ja panin televiisoril hääle vaiksemaks, ise kaheldes, kas ta ikka tõepoolest minu poole pöördus. Aga seal ta istus, põlved koos ja käed põlvedel, ning vaatas mulle otsa.

„Mis on?” küsisin.

„Kas sa armastad mind?“

Tegin käega ebamäärase žesti ja noogutasin. Kõik see kokku tähendas, et jah, loomulikult. Ta on ju ikkagi minu tütar, eks ole. Ja siiski, nii igaks juhuks, mõeldes eeskätt selle peale, mis minu eksnaise meelest „korrektne” oleks, vastasin:

„Jah, kullake. Muidugi.”

Selle peale naeratas Sara veel korra ja vaatas kogu ülejäänud õhtu aknast välja.

Magasime taas halvasti. Tema kõndis mööda tuba edasi-tagasi, mina aga visklesin voodis ühelt küljelt teisele, kuni lõpuks uinusin. Järgmisel hommikul helistasin Silviale. Oli laupäev, aga ta ei võtnud telefoni. Proovisin mõne aja pärast uuesti, samuti millalgi lõuna paiku. Jätsin talle teate, aga ta ei vastanud. Sara istus terve hommikupooliku tugitoolis ja vahtis aeda. Tema soeng oli kergelt sassis ja rühtki ei olnud enam nii sirge kui seni. Ta tundus olevat väga väsinud. Küsisin temalt, kas ta tunneb ennast hästi.

„Jah, issi,” vastas ta.

„Äkki oled natuke aega aias?”

„Ei, issi.”

Mulle meenus meie möödunudõhtune vestlus ja tekkis mõte, et võiksin ju küsida, kas ta mind armastab, aga juba hetk hiljem näis see lollusena. Helistasin uuesti Silviale. Jätsin uue teate. Tasasel häälel, nii et Sara mind ei kuuleks, ütlesin automaatvastajale:

„Asjaga on kiire, palun sind.”

Istusime kumbki oma tugitoolis ja ootasime, televiisor kõrval mängimas. Mõne tunni pärast lausus Sara:

„Vabanda mind, issi.”

Ta läks oma tuppa ja tõmbas ukse kinni. Lülitasin televiisori välja ning läksin telefoni juurde. Võtsin taas kord toru, kuulasin kutsuvat tooni ja katkestasin kõne. Siis sõitsin autoga loomapoodi, otsisin müüja üles ja ütlesin talle, et mul on vaja väikest lindu, kõige pisemat, keda neil pakkuda on. Müüja tegi lahti mingi fotokataloogi ning seletas, et hinnad ja söödad varieeruvad vastavalt liigile. Virutasin peopesaga vastu letti. Asjad letil hüppasid, müüja aga jäi vait ja vahtis mulle otsa. Osutasin ühele pisikesele, tumedale linnule, kes närviliselt ühest puuriseinast teise pendeldas. Maksin tema eest sada kakskümmend peesot. Lind anti mulle väikeste õhuaukudega palistatud rohelises pappkarbis koos tasuta kotitäie linnutoiduga, mida ma vastu ei võtnud, ja aretuskeskuse brošüüriga, mille kaanel oli selle linnu pilt.

Kui koju tagasi jõudsin, oli Sara endiselt oma toas, uks vahelt kinni. Esimest korda selle aja jooksul, mil ta oli minu juures elanud, läksin trepist üles ja astusin tema tuppa. Sara istus voodi peal, lahtise akna all. Ta vaatas mulle otsa, ent kumbki meist ei lausunud sõnagi. Ta oli näost nii kahvatu, et tundus lausa haige. Tuba oli puhas ja korras ning vannituppa viiv uks oli paokil. Kirjutuslaual lebas umbes kolmkümmend kingakarpi, mis olid ruumi kokkuhoiu mõttes lahti volditud ja hoolikalt üksteise otsa laotud. Linnupuur rippus tühjalt akna kõrval. Öökapi peal, lambiga kõrvuti, seisis ema majast kaasa võetud foto. Lind karbis liigutas – oli kuulda, kuidas tema jalad papi peal krõbisevad –, kuid Sara jäi liikumatuks. Jätsin karbi kirjutuslauale, väljusin toast ja tõmbasin ukse kinni. Siis sain aru, et ei tunne end hästi. Nõjatusin vastu seina, et hetkeks hinge tõmmata. Heitsin pilgu aretuskeskuse brošüürile, mida endiselt näpu vahel hoidsin. Selle tagaküljel oli teave lindude hooldamise ja sigimistsüklite kohta. Seal rõhutati, et soojal ajal peavad emas- ja isaslind olema paaris, ning õpetati, kuidas aastatepikkust vangipõlve lindude jaoks võimalikult meeldivaks muuta. Kostus lühike kriisk, misjärel vannitoas kraan lahti keerati. Kui vesi jooksma hakkas, tundsin end veidike paremini ja teadsin, et kuidagimoodi õnnestub mul end trepist alla vinnata.