Vestlus pudelikorjajaga
Minu kodumajast üle tee asub
Stailini-aegne kortermaja, samasugune nagu teisedki majad meie tänavaotsas. Maja
on maitsekalt renoveeritud, hoov korda tehtud ja linnalt selle eest aumärkki
saadud. Kui seda fassaadi aga pisut tähelepanelikumalt uurida, torkab silma, et
ühe korteri aknad on vanad, määrdunud ja mõraste klaasidega. Rõduukse nelinurk
on seal suisa lauaga kinni löödud.
Selles korteris elab üksik vanem
mees. Igal hommikul ja õhtul jalutab ta ükshaaval läbi kõik asumi prügikastid
ning korjab kokku märgistusega pudelid: need, mida pole viitsitud automaati viia
ja on siis lihtsalt üldprügisse visatud, ning samuti need, mis pudelikorjajate
jaoks spetsiaalselt kasti kõrvale maha poetatud.
Juba kaugelt on näha, et alkohol
ja haigused on seda taati halastamatult purenud. Ta liigub väga vaevaliselt, kahe
kepi toel ja kergelt võnkuval sammul. Tema nägu on muhklik ja paistes, ninaselg
sisse vajunud. Kui temast lähemalt mööduda, hoovab ninna tugev viina- ja
pesemata riiete lehk. Ent õnnetule saatusele vaatamata pole ta minetanud
tähelepanelikkust kaasinimeste suhtes. Tänaval tervitab ta vastutulijat ikka
sõbraliku naeratuse ja käeviipega. Kes peatub, sellele ütleb paar sooja sõna. Ebaviisakas
või pealetükkiv pole ta kunagi. Omal moel on ta justkui meie asumi hing – alati
kohal. Aastast aastasse, päevast päeva.
Olen selle mehega viimaste
aastate jooksul juttu rääkinud õige mitu korda, aga iga kord jääb mulje,
justkui tema tutvuks ja vestleks minuga esimest korda. Pole ime, küllap on karm
elu teinud tugevat laastamistööd ka tema mälu kallal.
Ükskord olin lastega maja ees ja
kohmitsesin parasjagu käru juures. Pead tõstes märkasin, et tuttav pudelikorjaja
astub aeglasel, aga kindlal kursil minu poole. Ta koukis põuetaskust kommikarbi
ja lausus, üksik hammas tühjas suus välkumas: „Säh, siin on väike kingitus,
lastele.“ Karp oli taskus korralikult muljuda saanud ja kommide parim enne
möödunud juba poolteist aastat tagasi, aga see ei omanud vähimatki tähtsust. Tähtis
oli hea soov. Ja see tegi mulle suurt rõõmu.
Ühel õhtul tundsin, et kodus on
kõik üle pea kasvanud ja minu jaks selleks päevaks otsas. Lapsed olid jälle
korraliku sõja maha pidanud teemal á la kes
läheb esimesena pesema. Nõudehunnik köögis kõrgus laeni, toad olid sassis,
hunnik kirjatööd oma järge ootamas, mees väsinud ja tujutu. Enesehaletsuse ja
-süüdistuse must pilv hõljus aina ligemale, rusutis pitsitas hinge. Ütlesin
mehele, et lähen välja ja teen väikese jalutuskäigu, et mõtteid korrastada.
Oli sulnis hiliskevadine õhtu. Õhk
oli veel üsna soe ja linnud siristasid eufooriliselt. Jalutasin kodumajast pisut
eemale hruštšovkade vahele ja sättisin ühele pingile istuma. Olin just jõudnud
raamatu kotist välja õngitseda, kui märkasin, et vana pudelikorjaja liipab
tudiseval sammul minu suunas. Palun ei, oli minu esimene mõte, ma tõesti ei
jaksa praegu mingit vestlust arendada. Onu jäi pingi kõrval seisma ja küsis
aupaklikult: „Preili, kas te lubate enda kõrval istet võtta?“ Küsimus oli
esitatud nõnda galantselt, et võimatu oli keelduda. Maha istunud, koukis mees oma
võidunud kotist lagedale plastist viinatopsi, paki salasigarette ja leivakontsu.
Kõike seda kraami pakkus ta lahkelt mullegi, keeldusin viisakalt.
Siis hakkas vanamees rääkima.
Tema jutt oli hüplik ja seosetu, justkui vaba teadvuse vool. Aeg-ajalt üritasin
sinna vahele pikkida mõne küsimuse või kommentaari, aga ega ma saanudki
päriselt aru, kas ta mind kuulis või mitte.
Sain teada, et mees on elanud
meie asumis üle viiekümne aasta. Ükshaaval osutas ta ümberkaudsete hruštšovkade
peale: siin viiendal korrusel elas Toivo, esimesel Mati, seal majas Viivi, ja
nii edasi. Paarkümmend aastat tagasi käinud see seltskond omavahel tihedasti
läbi. Istuti kord ühe, kord teise sõbra juures köögis, võeti kärakat ja arutati
maailma asju. Kõik need inimesed on nüüdseks surnud – kes viinatõppe, kes
vähki, kes ise endale käe külge pannud. Ainult tema üksinda on veel elus.
Joomakaaslased on teises ilmas ja poeg, kes elab perega Soomes, pole juba
aastaid ühendust võtnud …
Ühel hetkel ajas mu
vestluskaaslane silmad suureks, tõstis käed püsti ja ahhetas: „Kas sa näed,
puud on jälle lehte läinud! Kui rohelised nad on! Missugune sügav roheline! Haruldane!
Ja kui lopsakas on siin hoovis rohi! Ja kui palju linde siin on. Uskumatu,
lihtsalt uskumatuuuu!“ Mees oli rõõmus ja elevil nagu väike laps. Vähe oli
puudu, et ta oleks sealtsamast pingilt lendu tõusnud.
Tõesti uskumatu, mõtlesin. Inimesel
on sent surmale võlgu ja hoolimata sellest – või ehk just sellepärast? – oskab
ta märgata looduse imet ja tunneb sellest siirast rõõmu. Kuulasin teda ja
tundsin, kuidas minugi süda täitub imetluse ja imestusega. Ja samal ajal
mõtlesin, et millal mina viimati seda imet märkasin, tõeliselt märkasin.
Mulle meenus üks kevad, kui mul
oli nii palju tööd, et ma ei näinudki, et otse mu toa akna all on õunapuu õide
puhkenud. Kui olin oma projektiga ühele poole saanud ja seda õitemerd siis
lõpuks tähele panin, rabas see mind jalust. Sealsamas tolmuse plastakna all
seistes sain võimsa müstilise kogemuse, mida meenutades käib siiamaani jutt
selgroost läbi.
Naabrimehele ei kõssanud ma
sellest poolt sõnagi, aga see-eest hakkas ta ise järsku rääkima oma surmalähedasest
kogemusest Pirita rannas. Katkendlikus ja segases sõnastuses pajatas ta mulle
umbes niisuguse loo: „Mõtlesin, et läheks ujuma. Astusin vette. Kõndisin tükk
aega madalas vees, ikka edasi ja edasi. Järsku märkasin, et kõikjal minu ümber
on paks valge udu. Vesi ulatus siis juba rinnuni. Kaotasin aja- ja suunataju.
Mõtlesin, kas siia ma nüüd surengi. Ma ei tea, kui kaua ma seal niimoodi paigal
seisin, aga ühel hetkel otsustasin: ei, veel ei ole minu aeg. Hakkasin
suvalises suunas liikuma. Ei tea, kui kaua aega läks, aga ühel hetkel olin
kaldal. Pärast seda pole ma oma jalga enam merre tõstnud.“
Minu silme ette kangastus William
Turneri meremaal, kus meri ja taevas on sulandunud ühtlaseks vatjaks uduks. Palju
aastaid tagasi Londoni rahvusgaleriis naelutas üks selline maal mind tükiks
ajaks enda ette. See pilt üheskoos pudelikorjaja pajatusega lennutas mind hoobilt
ühte teise, igavikulisse aegruumi. Ruumi, kus kehtivad teised seadused ja
hakkavad tööle teistsugused tajud. Võib-olla samamoodi nagu taevas ja meri udu
sees, on seal ühte põimunud ka elu ja surm. Päris kindlasti pole seal enam
vahet, kas sa oled põhjakäinud joodik või edukas ettevõtja. Ühtäkki nägin teise
pilguga, selle teise maailma pilguga ka asju, mis mind ennist kodus ärritanud
olid. Korraga tundus see kõik nii tühine ja mööduv.
Aeg oli minna tagasi tuppa.
Tõusin püsti, tänasin naabrimeest huvitava vestluse eest ja jalutasin kodu
poole – tänutundes, selguses ja rahus.
Hindamatud rikkused ja sügavused peidavad end tihti seal, kust neid esiotsa otsida ega oodata ei oskagi. Kui avada oma süda ja võtta aeg, et kuulata ja vaadata pealispinna alla, on lootust neist osa saada.
J.M.W. Turner. “Yacht approaching the coast“ (ca 1845-50) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar