Serpentiin
vana kaevu juurde
apelsinipuu alla ringi sisse
nagu ütlesid
soovisin kõik need linnad olematuks sinu pärast
puhusin mere tuuletuks
mässasin ja kohasin nagu mets
tormitsesin
kadusin
igal pool
ometi
nägin sind korraks, selja tagant
olen rahul sellegagi
armas
2009
Paraguay
Meie Püha Taevasseminemise Maria Väga Noobel ja Pühendunud Linn
ja sul on sünnipäev.
seesama jah
mis jäetud kord
on ühte väikesesse puust ja kivist linna...
Jah, küll
kuid tea
et alati sul hoian ühest käest
ja teise käega hoida võid siis teda
seda
neid
leiavad su nagunii
(on öeldud puna-musta-valgekaanelises raamatus)
võib armastada
peab armastama
võib seista linnades kus iganes
just talle meeldib
helisevates linnades
kollases kleidis
2010
sinul on
vesivärviga maalitud õlad
sädemed silmade sees
minul on
kollane nahk
silmad raudkivist ja veest
lae all rapsivad
väljasurnud linnud
kivi sees pilgub
sisalikusilm
ürglima ujutab kaldad
kustutab süttiva päeva
meie põimunud kehade vahelt
tungib must joon
otse maa südamesse
vesivärviga maalitud õlad
sädemed silmade sees
kollane nahk
silmad raudkivist ja veest
väljasurnud linnud
sisalikusilm
kustutab süttiva päeva
tungib must joon
otse maa südamesse
2010
Hauakaevaja
panen selga triigitud kleidi
kinnitan kuklale tõrksad juuksed
lukustan maja
pahkliku varrega labida
piimjas hommikukülmas
vankrirataste loginal
jalad kasteveest märjad
sinu puhkepaiga poole.
kõik on veel vaikne
ei ainsatki häält!
et tunda läbi kasteniiske rohu
tema iharat lõhna.
muld tuksleb ja ootab.
Lepe on jõus.
vaikselt ja kindlalt
iga hingetõmbega
kõhnade randmete sinistest soontest
põhjale lähemale.
põhjade põhja
andesta, armas
mullast ja piinadest
mullana alla
olen nii kerge...
kobrutava mulla kohevuse
silun tükk aega
tasaseks iseennast
mis üles ei tõuseks
võbeleb siin maapind
raputad mulla
tuled mu juurde
2010
Ma soovisin et minu jalajälgedes
voolaks jõena Tähe tänav
et värvilised majad
kihutaksid ulgumerele
et aias vana õunapuu
haaraks reisipauna õlale
ja asuks teele
ei saanud minust Tartu tüdrukut
ja voodiäärtel kus ta oli istunud
nägid mehed unesid
külaline
midagi ei aima
midagi ei tea
kõndides ei vaata tagasi
lennates ei vaata alla
unenägudesse
voolaks jõena Tähe tänav
et värvilised majad
kihutaksid ulgumerele
et aias vana õunapuu
haaraks reisipauna õlale
ja asuks teele
ei saanud minust Tartu tüdrukut
ja voodiäärtel kus ta oli istunud
nägid mehed unesid
külaline
midagi ei aima
midagi ei tea
kõndides ei vaata tagasi
lennates ei vaata alla
unenägudesse
2010
Nõia armastus
on trepp
mis tõuseb une taha
mis kassikusehaisus
tunneb ära hallid silmad
mis hellalt hoiab
tervet mehe maailma
mis tapab nõia
kui armastada surnut
2010
Veel luuletusi, mis pole kusagil ilmunud:
Õhtu Peetri turu
lähistel
küsis
mida te pildistate
või ütles
sest vastust ta teadis
kas sina oled see kes tõusis ühel õhtul või oli see siiski juba öö
nii kaugele
see oli Tartus
leidis ühe kivi Saaremaa rannalt
ja samasuguse ühelt lõunamaa saarelt vana maja voodi alt
samasuguse musta ja veel millegagi
sinuga saab kõik korda
pane näpp vasakusse kõrva
ja lenda
tule tagasi kui sul lapsed on
ja need pildid
Arvad et tegid vea?
Võib-olla tegidki aga sa ju nägid kuidas pärast sinu viga sündis uus elu ja uus maailm
kuidas purustasid end ja taandusid
ja sinust jäänud tühjale kohale
asus uus algus
kasvas puu
lootus
kellegi jaoks, teiste jaoks
kelle jaoks, ei olegi tähtis
Unenägude tooja
(enne ei näinud, nüüd näed)
aeg on käes
oled tulnud et öelda
Saagu nii nagu sina ütled
Ma ei saanud teie kella õigeks keerata
sest nupp oli rikkis
aga see-eest õitseb homme puu
või midagi uut
sinine
majad vajuvad viltu ja trepp mis siia tõi on pooleldi puru
juudi surnuaed
tänav kus tsaariajal tegutsesid kaardimoorid
all on juba kõik teisiti
soe ja kodu
Võib-olla ta elabki seal kus kõik ütlevad et siin on temast maha jäetud?
2009
Unenägija vastus
vahel kirja panna
mida nägin
tulevikus nagu varem.
2010
***
ärkan palmijuure all
tõukan kaldast
kalasilmse paadi
linnusulest aeruga
liival vana sisalik
naeratades ohkab
kopskala loiult noogutab
kui möödub paadi all
veepinnal laiali
ürgmuna koore tükid
õhk paadi ümber
piimjas niiske soe
aina sünnitamas
udukoelisi olendeid
käe välja sirutan
kuulen, vesi laulab
paati kiigutavad
liblikate tiivalöögid
nii õrna pehme mere
lõunamaised vihmad
mind vaikselt kannavad
saarele kus saja aasta takka
õitseb aaloe
tõukan kaldast
kalasilmse paadi
linnusulest aeruga
naeratades ohkab
kui möödub paadi all
ürgmuna koore tükid
piimjas niiske soe
aina sünnitamas
udukoelisi olendeid
kuulen, vesi laulab
paati kiigutavad
liblikate tiivalöögid
lõunamaised vihmad
mind vaikselt kannavad
saarele kus saja aasta takka
õitseb aaloe
2010
***
Tahtsin täna olla krobeline puujuur
ussijalg
hall raudkivi
mis kõike jälgib
terasest silm
naerusuine
heledapäine neiu
sai mind enne kätte
ja kägistas ära
ussijalg
hall raudkivi
mis kõike jälgib
terasest silm
naerusuine
heledapäine neiu
sai mind enne kätte
ja kägistas ära
2011
***
Guadalupe maa
Kas tead seda tunnet
kui mõnikord keset ööd
tõmbuvad veenid pingule
koolduvad nagu kõrkjad
kuni katkevad
veri pritsib välja
igast nahapoorist
liha luude küljes
rullib end pikkamisi lahti
kondid pudisevad pulbriks
sest Neitsil oli indiaanlase nägu
kui Chiapase külamees
saadeti piiri pealt tagasi
ja mestiits kirjutas
oma vigases kirjas palve
pühaku muumia kõrvale raamatusse
ja see kõik
ei mahu enam ära
sinu pisikesse kehasse
oled siis tuhandeks laiali
mööda omaenda tuba
seinadeta tuba
ja mõtled
et kuidas see
saab olla nii suur
kuni tulevad
päikesest üle ujutatud jõgi
samblikuline männik
ja põhjapõdrarajad
ja sa tead
et see
saab olla suurem veel
2014. Inspireeritud metsaneenets Juri Vella tekstide kogumikust “Järvetuul” (tõlkinud Art Leete).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar